KNUPS - 9-15 aastastele » Noored

Noored: Uus raamat: Eduard Bornhöhe "Tasuja"
Uus raamat: Eduard Bornhöhe "Tasuja" (12 aprill 2017)


Eduard Bornhöhe

„Tasuja“

(Tänapäev)

 

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

 

Eduard Bornhöhe elas aastail 1862-1923 ja tema „Tasuja“ ilmus algupäraselt juba 1880. aastal. See tähendab, et põnev lugu sai valmis kirjanikul siis, kui ta oli alles 18-aastane. Eesti ajaloolise romaani rajaja sulest on pärit veel mitu väga põnevat ja huvitavat lugu ehk „Villu võitlused“ (1880), „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (1893, selle põhjal valmis populaarne eesti mängufilm „Viimne reliikvia“ (1969)) ja „Tallinna narrid ja narrikesed“ (1892, selle raamatu esimene osa „Kuulsuse narrid“ on eriti populaarne, mille põhjal valmis 1982. aastal samanimeline telelavastus).


„Tasuja“, mille alapealkiri on „Jutustusi Eesti vanast ajast“ tegevus viib lugeja 14. sajandisse ja olulisemad sündmused toimuvad Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelaseks on vaba mees, talupoeg Jaanus, kes on üks ülestõusu juhte, keda tuntakse kui Tasujat.


Raamat algab hoopis vanemast ajast, 14. sajandi algusest. Raamatu autor kinnitab, et eestlastel olid väga keerulised ajad, sest eestlane oli sattunud isevärki naabrite keskele. Tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid Eesti paljaks, nad peksid eestlast, et lasta tal kristlikku armu maitsta, eestlane tehti teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, eestlane saadeti tööle tema endisele pärispõllule, kus kupjapiits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused „halastajad“, „õpetavad“ naabrid olid taanlased ja sakslased. Samamoodi käisid eestlaste toidulaual söömas rootslased, venelased, lätlased ja leedulased. Selleks hetkeks oli jäänud Harju ja Viru maakond Taani kuninga kätte, muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Saksalsest kroonikakirjutaja Kelch olevat selle aja kohta ütelnud, et Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.


Harjumaa põhjapoolses otsas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta oli metsa sees. Selle talu omanikuks oli maamees Tambet, kes oli saanud pärisperemeheks, kuigi peaaegu kõik teised eestlased olid pärisorjad.

Lugeja saab teada, et Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Vahur oli pikk ja priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus nii raudset jõudu kui ka tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Ta sai oma laiskuse eest sedavõrd palju peksa, et jooksis metsa pakku. Piiskop tuli talle metsa järele ja leidis Vahuri üles, kuid äkki ilmus metsast välja hiigelsuur karu, kes kavatses mehi rünnata. Vahur lubas piiskoppi karu eest kaitsta, mida ta ka tegi, kuid selle eest nõudis endale priiuse ja pärismaa.


Nii saab Vahur pärisomaduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Veidi hiljem võtab Vahur naise ja nad saavad lapse, kellele pannakse nimeks Tambet. Tambet ei ole tugev nagu isa, kuid tal on terane pea. Kui Vahur sureb, siis õpetab ta oma poega, et too hoiaks sakstest eemale ja hoiaks oma vabadust. Vahuri surivoodil on ka Tambeti 8-aastane poeg Jaanus, kes vanaisa õpetussõnad meelde jätab.


Tambet ehitas metsas oleva maja suuremaks, kuid sakstest eemale ei hoidnud. Ta hakkas varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ja Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Jaanusel on siiski meeles see, mida vanaisa oli surivoodil ütelnud: „Varja vabadust!“


Seejärel liigub autor ajas paar aastat edasi. Jaanus on saanud 10-aastaseks. Ta ratsutab koos isaga esimest korda Lodijärve lossi, mille toonane lossihärra, rüütel Konrad Raupen oli mõistlik mees ja isand. Lossihoovis kohtub Jaanus lossihärra lastega, kümneaastase posi Oodoga ja veidi noorema tüdruku Emiiliaga. Jaanusel ja Oodol tekib tüli, sest Oodo plaanib Jaanuse kallale oma koera ässitada, õnneks suudab Emiilia poisid lepitada. Pärast seda kasvab laste vahele suur sõprus.

Ja taaskord. Hüpe ajas edasi. Jaanus on saanud 15-aastaseks.

Jaanus, Oodo ja Emiilia võtavad ette ratsaretke ja Oodo tahab kangesti proovida Jaanuse uhket täkku, sest ta ise sõidab rahuliku märaga. Jaanus hoiatab Oodot, et täkk on kiire hobune, kuid noor isand ei võta seda kuulda. Loomulikult juhtubki õnnetus ja Oodo kukub hobuse seljast maha ja on meelemärkuseta. Õnneks on õnnetuspaiga lähedal vana eremiidi, Prohveti-Pärdi elukoht, tema oli pimeda keskaja üks väheseid valgusekujusid. Vana eremiit aitab Oodot, kuid „tänutäheks“ süüdistab Oodo oma õnnetuses hoopis Jaanust. Sel hetkel mõistab Jaanus, et ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada. See mõte meeldib vanale eremiidile, kes lubab, et sellest poisist ta teeb veel midagi. Vana mees peab oma sõna ja Jaanus käibki tema juures õppimas.


Möödub jällegi viis aastat. Lodijärve mõisas on koos hulk võõraid mõisnikke, kes olid kokku tulnud jahipeole. Saame tuttavaks ka noore rüütli Kuuno Rainthaliga, kelle vaprusest ja julgusest räägitakse imelugusid. Noor rüütel on tulnud kohtuma Lodijärve lossi vana lossihärraga, et rääkida vanahärra tütrest, Emiiliast.

Jahirong liigub lossiväravatest välja. Lossipreili Emilia satub Jaanuse maja juurde, kus näeb ka Jaanust ennast. Nad vestlevad meeldivalt ja tundub, et nende vahel on tõmmet.

Järgmisel päeval läheb Jaanus külasse käima, kus kohtub 15-aastase Maanusega, kes on saanud lossikupjalt kõvasti peksa. Poiss on lausa vaeseomaks pekstud. Põhjus selles, et poiss oli noorhärra Oodo koera „tigedaks hundiks“ nimetanud.

Jaanus käib salaja ka Lodijärve lossi juures, kus saab teada, et vana lossihärra on ootamatult surnud ja uueks lossihärraks on saanud noor Oodo. Arvata võib, et uus lossihärra on hoopis teistsugune kui vana.


Päev edasi. Jaanuse juurde tuleb varjule Maanus, kuid hetk hiljem on Metsa talu juures ka lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Nemad on tulnud Maanust otsima. Olukord läheb tõsiseks ja Mõisa talu sulased ajavad lossikupja minema.

Lossikubjas kaebab Oodole, et teda olevat pekstud ja uut lossihärrat olevat sõimatud, mis ärritab noort lossihärrat väga – talupojad on teda teotanud! Oodo võtab oma seltskonna kokku ja suundutakse Metsa talu juurde.


Mis saab edasi? Mis juhtub Metsa talu juures? Mis juhtub talu, Tambeti ja Jaanusega?

Igal juhul oleme õige varsti 1343. aasta kevades, jürikuus. Kes on see talupojakuues ja pehmes kaabus ratsanik, kelle käes on põlev tõrvalont? Mis on Eestimaal juhtunud, miks mõisad põlevad? Igal juhul kutsutakse seda ratsanikku Tasujaks, kuid kes ta on?

 

Raamatu lõpp läheb vägagi põnevaks, kuid ka kurvaks. Talupoegade ülestõus on võimas, Tasuja juhtimisel rünnatakse Lodijärve lossi, kus leiavad aset traagilised sündmused, kuid samal ajal käib vihane lahing Tallinna juures, kuhu on saabunud Liivimaa landmeister oma rüütlitega. Kas talupojad suudavad saada jagu rüütlitest või lõpeb kõik hoopis kaotusega?

 

Selline põnev lugu on see Tasuja-lugu. Põnev ja kaasahaarav, veidi romantiline, palju on sündmusi, peategelased on huvitavad ja usutavad. Vaatamata sellele, et raamat ilmus juba 1880. aastal on seda igati põnev lugeda ka täna.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad