KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: August Kitzberg "Piibelehe-neitsi"
Uus raamat: August Kitzberg "Piibelehe-neitsi" (30 juuni 2017)


August Kitzberg

„Piibelehe-neitsi“

(Hea Lugu)

 

Piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, elas rahulikult ja rõõmsasti oma lillemajas, mille läve ees oli viis kellukest. Need kõlisesid ilusasti, kui keegi helistas. Ka Maasikmarja-õieneitsid teadsid seda ja käisid tal sageli külas. 

Suur vihm ujutas aga väikse lillehaldja maja üle ja tal polnud enam kuhugi magama heita. Kuidas piibelehe-neitsi endale uue kodu leiab, loe juba raamatust.

 

Kui Sulle muinasjutud meeldivad, siis on see täpselt õige raamat. On ju see imeline muinasjutt, mis sellisel kujul ilmus esimest korda 1969. aastal. Mäletan minagi seda raamatut oma lapsepõlvest, kuid mis selles loos täpselt juhtus, seda ma ei mäletagi. Seetõttu on vahva raamat uuesti kätte võtta ja meenutada.

 

Muinasjutt algab sellega, et öö läbi, õhtust hommikuni, on vihma valanud kui oavarrest. Väike lillehaldjas, piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, põlvitas suure kivi peal märja rohu sees ja nuttis. Vihm oli ta maja üle ujutanud! Nüüd ei tea ta, kuhu öömajale minna ja magama heita.

Piibelehe-neitsi kurdab oma kurba saatust liblikale, kes temast mööda lendab ja uurima tuleb miks väike lilleneiu nutab. Liblikas imestab, kas piibelehe-neitsi mõne muu lille alla magama minna ei saa? Miks just mailill? Piibelehe-neitsi kinnitab, et peab just mailille sees elama, kuna läve ees peavada olema valged õiekellukesed, sest muidu ei tea keegi talle külla tulla.

Liblikas mõtleb. Talle meenub üks suur mailill suure tamme all, millel on lausa seitse valget õiekellukest pika varre küljes läve ees.

Lilleneiu muretseb, äkki on suure tamme all pime? Liblikas seletab, et tamm on vana, tal ei ole palju lehti, mistõttu seal ei ole pime. Piibelehe-neitsi on nõus minema. Liblikas võtab väikese neiu oma kukile ja varsti on nad kohal.

Aga oh õnnetust! Maja ei olnud lahti. Seal on juba elanik. Seal oli piibelehe-kuningapoeg, kollane kroon käharajuukselises peas! Piibelehe-neitsi kohkub ja ei saa sõnekestki suust. Liblikas räägib tema eest. Piibelehe-kuningapoeg kuulab kurba lugu ja küsib, kas tema peaks oma majast välja kolima? Piibelehe-neisti ei ole sellega päri, kuid piibelehe-kuningapojal oli hoopis parem ettepanek! Milline?

Igal juhul võtavad asjad selles muinasjutus vahva pöörde, mängu tulevad suur sarviline põrnikas, kes on õpetaja, lisaks veel muusikutest rohutirtsud ja heinaritsikad, suur metsmesilane, kes on köster ja põuasitikas, kes oli kellamees. Mis pidu see lahti läheb? Kas juba aimad?

 

Väga ilus ja vahva muinasjutt, mis on kahjuks liiga lühike, võiks olla hoopis paju pikem, sest ilusaid muinasjutte loeks veel ja veel.

 

Imeilusad pildid on raamatusse joonistanud Iivi Raudsepp.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad