KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Peter Wohlleben ''Loomade hingeelu''
Uus raamat: Peter Wohlleben ''Loomade hingeelu'' (18 august 2017)


Peter Wohlleben

„Loomade hingeelu“

(Tänapäev)

 

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

 

Ma olen seda vist ka korra varem maininud, et kirjastuse “Tänapäev” raamatusari “Looduse lood” on üks hiiglama huvitav ja põnev sari, sest selles sarjas on ilmunud mitmeid väga huvitavaid raamatuid: Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”, Amy Stewarti “Kurjad taimed”, Aleksei Turovski ja Marcus Turovski “Teekond urust templisse ehk mark on vaataja silmades” ja Peter Wohllebeni teine raamat “Puude salapärane elu”.

 

Ka Peter Wohllebeni uus raamat “Loomade hingeelu” on täpselt sama huvitav ja põnev nagu ka tema puudest jutustanud raamat. Seekord räägib autor loomadest ja nende hingeelust, erinevatest tunnetest jne.

 

Peter Wohllebeni raamtus on kokku 44 peatükki, mis käistlevad väga erinevaid teemasid. Osade peatükkide pealkirjad on juba igati väljakutsuvad: “Rumal siga”, “Võtke varas kinni!”, “Tagamõtted”, “Nime andmine”, “Kuidas lastest lahti saada?”, “Kõrgklass”, “Kui tuleb Une-Mati” jne. Vaatamat üsnagi inimlikele pealkirjadele on kõigis neis juttu loomadest.

Raamatu eessõnas ütleb autor, et aina rohkem uurijaid jõuab järeldusele, et paljudel loomaliikidel on meiega ühiseid jooni… Aja jookusl on sel teemal ilmunud hulk teadustöid, mis katavad paraku vaid murdosa valdkonnast ja on sageli nõnda kuivalt kirjutatud, et ei sobi meeldivaks lugemiseks ega aita ka teemat paremini mõista. Seepärast tahan siin raamatus tõlkida teile igapäevakeelde põnevaid uurimistulemusi, moodustada pulsetükkidest tervikpilte ja täiendada juttu isiklike tähelepanekutega. Soovin, et see raamat aitaks ümbritsevate loomaliikide esindajaid näha mitte tuimade biorobotitena, kes tegutsevad kindla geneetilise koodi järgi, vaid truuhingeliste armsate olevustena.

Ja nii see tõepoolest on, sest autor näitab kõikide järgmistes peatükkides loomi armsate olevustena, kes tunnevad valu, kirge, igatsust ja muid tundeid, mistõttu tunned ka ise pärast raamatu lugemist loomade vastu veelgi sügavamaid tundeid ja saad neist ka märksa paremini aru.

Loomulikult ei saa ma Sulle tervet raamatut ette jutustada, kuid lugeda saad oravaemade hoolitsusest järeltulijate eest, mis asjad on instinktid ja kas loomad käituvad ainult instinktiivselt? Saad lugeda prantsuse buldogist Babyst, kes lapsendas kuus metsseapõrsast. Kas metsloomad suudavad armastada inimest, kuid ikkagi on lood erinevate emotsioonidega, näiteks hirmuga? Millist rolli etendab siin ajupiirkond, mida hüütakse mandeltuumaks.

Sul on võimalus lugeda sellest, kas kalad tunnevad õnne ja armastust, kas pisikesed äädikakärbsed tunnevad üldse midagi?

Ja veel – selgub, et sead ja metssead on vägagi nutikad loomad, et ka metsloomad võivad tunda tänulikkust. Kas metsloomad oskavad valetada, varastada, kas osad loomad on julged ja hulljulged? Kas loomi tohib lahterdada kasulikeks ja kahjulikeks? Ega vist mitte. Juttu on ka parveintelligentsusest, sellest, et mesilased teavad, kes nad on ja oskavad asju ette planeerida, mõned loomad oskavad isegi loendada. Kas loomad mõistavad nalja? Tundub, et mõistavad küll. Kas loomapaaride puhul võib rääkida abielust? Kas loomad tunnevad leina, kaastunnet? Kas loomad suudavad toimida isetult? Kas loomalapsi “kasvatatakse”? Kas vastab tõele, et metsloom jääb metsloomaks?

Teemasid on selles raamatus veel mitmeid: sõnnik, lõhnad, mugavus, halb ilm, valu, hea ja halb, uni, loomaoraakel, loomade vananemine, kunstlik eluruum jpm.

 

Raamatu järelsõnas ütleb Peter Wohlleben, et ta soovib pigem seda, et suhtuksime enda ümber olevasse elusolendite maailma pisut suurema austusega, olgu siis tegu loomade või taimedega. See ei pea tähendama nende kasutamisest loobumist, küll aga teatud piiranguid meie mugavuses ja tarbitavate bioloogiliste hüvede koguses. Kui see pingutus saab tasutud rõõmsamate hobuste, kitsede ja sigadega, kui võime selle eest vaadelda rahulolevamaid hirvi, nugiseid või vareseid, kui me viimaste puhul ühel päeval kuuleme, kuidas nad lausa oma nime hüüavad – siis vabanevad meie kesknärvisüsteemis hormoonid ja tekitavad tunded, mille vastu end kaitsta ei saa: see on õnn!

Siinkohal ei jää mul muud üle, kui autoriga nõustuda – see oleks tõepoolest õnn!

 

Väga vahva lugemine kõikidele looduse- ja loomasõpradele, nii suurtele kui ka väikestele.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad