KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Maria Kutšerskaja "Mina olen siil"
Uus raamat: Maria Kutšerskaja "Mina olen siil" (23 august 2017)


Maria Kutšerskaja

„Mina olen siil“

(Pegasus)

 

Pahase inimese koht öeldakse: okkaline nagu siil! Aga siilil on lisaks okastele mitte üksnes pea ja jalad, vaid isegi saba! Ja muide, siil kuuleb paremini kui kass, aga saagi lõhna tunneb ära viie meetri kauguselt!
Selles raamatus räägitakse siilist – kuidas ta sünnib, kus elab ja kuidas teda kostitada, kui ta sulle külla tuleb. Saad teada, millised eksiarvamused inimestel siilide kohta on, mida ta tegelikult okastel kannab, milliseid elupaiku armastab, kas ta ka ujuda mõistab ja palju muudki, mida sa okaskera kohta varem ei teadnud.

"Mina olen siil" on teine raamat sarjast "Laste loomaraamat", varem on ilmunud "Mina olen rebane".

 

Sellest ei olegi palju aega möödas, kui ma kirjutasin Sulle ühest väga lahedast loodusraamatust – „Mina olen rebane“. Nüüd on samas sarjas ilmunud raamat siilist, ja kohe alguses kinnitan, et see on täpselt sama vahva ja huvitav raamat, nagu oli seda ka rebasest jutustanud raamat.

Raamatu kaanel öeldakse, et siil on väga asjalik, väga nunnu ja väga julge. No ja tegelikult seda nad ju ongi.

 

Saame siiliga tuttavaks. Siiliemme ütleb, et siilike on parim, kuid meie siilil on veel ka kaks venda. Kõik nad trügivad, puhisevad, turtsuvad ja viuksuvad. Siiliemme ütleb, et nad on nagu hanepojad, kuigi meie siilike veel ei tea, kes see hanepoeg on. Esimeses peatükis saame teada, et siilid on sündides päris paljad, seejärel kasvavad neile valged ja pehmed okkad – titekasukas, mis peagi asendub tumedamate ja tugevamate okastega. Selgub, et täiskasvanud siilidel on kaks korda rohkem okkaid kui nende lastel, kõige väiksemad siilid on kõrvuksiilid, kes on sama pikad kui pliiats, ligi 20 cm.

Teises peatükis on juttu sellest, kus siilid elavad. Harilikud siilid elavad Euroopas, neile meeldib mets, kus on valgust, palju rohtu ja mitte minged soid. Nad pesitsevad metsaservades, inimeste aedades, talude läheduses. Kui metsa pole, siis elavad siilid parkides. Selles osas saame põnevate faktidena teada, et Eestis elab kaks siililiiki, siilid ei ela Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Madagaskari saarel ja Kagu-Aasias. Loomaaias elavad siilid kuni 16 aastat, looduses kuni 7 aastat vanaks.

Kolmandas peatükis on juttu siili okastest. Selgub, et okkad on seestpoolt tühjad, aga kihilsed, mistõttu nad ongi väga tugevad. Ühel siilil on kuni 6000 okast, iga okas kasvab umbes 18 kuud!

Neljandas peatükis õpime tundma siili hambaid, küüniseid ja saba. Siili ülemisel lõualuul on 20 hammast, alumisel aga 16. Siili saba on veidi lühem kui sinu pöial – 3 sentimeetrit. Selline päris pikuke saba.

Viiendas peatükis on juttu siili kuulmisest. Põnev on teada saada, et siilid kuulevad paremini kui kassid ja nad võivad haista jahisaaki 5 meetri kauguselt.

Kuuendas peatükis hakkavad siilid jooksma, sest jooks kaitseb siile vaenlase eest. Siiliema õpetab, kui vaenlane on lähedal, on parem mitte kerra tõmbuda, vaid punuma pista! Jooksvat siili on raske kätte saada. Selgub, et öö jooksul võivad siilid läbida kuni 9 kilomeetrit.

Seitsmendas peatükis selgub, et siilid oskavad ka ujuda. Vees keerab siil ennast ringi ja sõuab 4 käpaga nagu koer.

Järgmises peatükis tehakse juttu sellest, keda siilid kardavad. Siilidel on palju vaenlasi – rebane, hunt, tuhkur, mäger, kassikakud ja isegi koerad. Siilide suureks nuhtluseks on ka pisikesed verd imevad puugid, neid võib ühel loomakesel olla kuni 10 000! Uskumatu lugu!

Viimastes selle raamatu peatükkides tehakse juttu sellest, mida siilid söövad (ühe öö jooksul suudab siil ära süüa üle 100 putuka!), milline on nende kodu (kõrvuksiili urg võib olla väga sügav – 150 cm) ja lõpuks kasvab siilike ka suureks.

 

Seejärel on kuuel leheküljel lühikesi fakte ja põnevaid teadmisi siilide kohta. Näiteks seda, et esimesed siilid ilmusid meie planeedile 15 miljoni aasta eest. Maailmas elab praegu ligi 24 liiki siillasi ja kõik on erinevad. Selgub, et hiina siilil ei ole pea peal üldse okkaid. Saad teada sedagi, et siilidele ei tohi mitte mingil juhul pakkuda piima – see teeb neil kõhu lahti, kuigi siilidel endal ei seisa see meeles ja nad lakuvad piima mõnuga. Vanas Roomas arvati, et siilid ennustavad ette ilma. Eesti vanarahvas pidas siili targaks loomaks, kes Kalevipojale õigel hetkel põõsast õpetussõnu jagas. Siil on kasulik, sest päästab meie aedu ja kapsamaid paljudest kahjurputukatest.

Raamatu lõpus on väike ülevaade nendest raamatutest, milles eesti keeles veel siilidest juttu on, näiteks Friedebert Tuglase „Siil“ (hästi vahva raamat), Paul-Eerik Rummo „Siil Liis ja teised siilid“, Claudia Röseni „Siil otsib ulualust: nii aitan loomadel talve üle elada“, Sergei Kozlov „Siil udus“ jpt.

 

Väga lahedad ja armsad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Ljudmila Piptšenko.


Ja ma võin Sulle saladuskaate all öelda, et sellel aastal peaks samas sarjas ilmuma veel üks raamat eesti keeles, selles peaks juttu olema pingviinist. Väga äge!

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad