KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Emil Kolozsvari Grandpierre "Imeflööt"
Uus raamat: Emil Kolozsvari Grandpierre "Imeflööt" (4 november 2017)


Emil Kolozsvari Grandpierre

„Imeflööt“

(Varrak)

 

Esimest korda ilmus proosakirjaniku, tõlkija ja esseisti Emil Kolozsvàry Grandpierre’i (1907–1992) ungari muinasjuttude kogumik eesti keeles aastal 1959. Sealtpeale on sellest populaarsest ja paljude lapsepõlve lemmikraamatust antud välja mitu kordustrükki.


Eriliseks teeb „Imeflöödi” autori meisterlik jutuvestmisoskus. Siit leiab huumorit ja uljast hoogu, lisaks kirjeldusi, mis maalivad silme ette terveid maailmu, kus tegutsevad printsid, printsessid, kuningad ja kuningannad nagu muinasjuttudes ikka, aga ka nutikad seakarjused, jonnakad naised ja muidugi pekki armastavad kuradid. Nendes lugudes on vaesed nupukad ja vaprad, aukandjad ja kuningapered saavad aga tögada. On inimesed ju nemadki!

 

Kui Sulle muinasjutud meeldivad, siis on see vägagi sobilik raamat. Selles üsnagi mahukas raamatus on kokku 50 muinasjuttu ja seda lausa 368 leheküljel, mis tähendab seda, et muinasjutte jagub üsna mitmeks pimedaks sügisõhtuks. Aga see on ju väga lahe.

 

Esimene muinasjutt selles raamatus kannab pealkirja „Kuningapoeg Mirko“. Eks ole ju paljudes muinasjuttudes tegelasteks kuningad ja kuningapojad, nii ka selles. See lugu jutustab kuningas Valgest, kelle üks silm kogu aeg nuttis, teine naeris. Üsna loo alguses saad teada, miks see sedasi on. Kuningal on ka kolm poega, kes pannakse kuninga poolt proovile. Pojad peavad tooma kuninga juurde tema vana sõbra, kuid kõigepealt peavad nad selle sõbra ka üles leidma.

Kõige nutikamaks, julgemaks ja vapramaks osutub kolmest vennast noorim, kel nimeks Mirko. Tema reis kuninga vana sõbra leidmiseks on keeruline. Juba reisi algus on üsna ootamatu – ta võtab tallist viletsa ja põdura varsa, kui samal ajal kaks vanemat venda uhkete hobustega minema ratsutavad. Vilets varsake nõuab süüa, mida Mirko talle ka annab ja hetkega muutub varss toredaks kullakarvaliseks traavliks! Muinasjuttudes võib sellised asju juhtuda küll. Varss käsib Mirkol kaasa võtta ka vana sadula ja roostetanud mõõga, mida Mirkol vaja läheb.

Mirko ja varss jõuavad kuningas Valge sõbra juurde kiirelt, nii kiirelt nagu liigub mõte. Kuningas Valge vana sõber on kuningas Must, kelle kuningalossi Mirko jõuabki. Selgub, et kuningas Must on nõiutud – ta magab ega ärka enne, kui ta on vabastatud. Mirko peab selleks alistama sõdurid, jubeda vanaeide ja hirmsa hiiglase. Mirkole on nõuga abiks ka kuningas Musta tütar.

Kuidas Mirkol läheb, kas ta suudab kuningas Musta päästa ja vanad sõbrad uuesti kokku viia? Sellest pead juba ise edasi lugema.

 

Teine muinasjutt kannab pealkirja „Habemenugadel tantsiv kuningatütar“. See jutustab loo üsna õnnelikust kuningast, kellele valmistab kurvastust tema kõige noorem tütar, kes kulutab igal ööl ära üheksa paari kingi! Uskumatu lugu! Asi on sedavõrd uskumatu, et kuningal pole enam isegi suitsuraha, sest kogu raha kulub tütre kingade peale! Ühel päeval kuulutab kuningas kogu riigis, et annab oma tütre käe ja pool riiki sellele, kes uurib välja, kus kulutab kuningatütar ära selle arutu hulga kingi.

Kuningatütar võtab kõiki neid, kes kuulutuse peale kohale tulevad, südamlikult vastu. Ta võõrustab proovijaid heade söökide ja jookidega. Veini sisse puistab ta unepulbrit, mistõttu jäävad kõik julged sangarid magama ja hommikul on jällegi kuningatütrel kingad katki. Kõik julged sangarid leiavad oma huku kuninga käe läbi.

Nüüd otsustab katsetada ka üks tavaline ja lihtne seakarjus. Tema on siiski kaval tegelane, kes ei söö ega joo kuningatütre pakutud asju. Tema hoopis teeskleb magamist ja läheb kuningatütrele järele, kui see kuningalossist lahkub.

Kuningatütre kannul tal siiski püsida ei õnnestu, sest kuningatütrel on varuks paar üllatust, mistõttu seakarjuse teekond peatub. Küll kohtub seakarjus kolme vihase lohepojaga, kes kisklevad päranduse pärast, milleks on vammus, paar viiske ja kepp. Loomulikult pole need mitte tavalised asjad, vaid võluasjad – vammus muudab nähtamatuks, viisud viivad kandja hetkega sinna, kus ta olla tahab ja kepil on selline omadus, et kelle peale sellega näidatakse, see kohe ka sureb. Seakarjus on kaval mees ja näeb siin oma võimalust, mistõttu ta need kolm võluasja endale välja kavaldab.

Kas ta saab teada ka seda, kus kuningatütar käib ja kellega tantsib, kas seakarjus saab endale kuningatütre käe ja pool riiki? Selle pead ise välja selgitama.

 

Neljas muinasjutt selles vahvas raamatus jutustab meile Uba-Jankost. Selles loos on vaene mees ja vaene naine, kes sooviksid last saada, kes oleks kasvõi nii pisuke nagu oatera. Ja äkki ongi pingil väike poisike – nagu oatera. Tal on väga jäme hääl ja väga suur söögiisu, mistõttu peab ema talle käkki valmistama, nii palju, et sellest saaks söönuks 24 niidulist ja seda lausa kolm korda! Seejärel otsustab Janko oma vanemaid aidata, et need parema järje peale saaksid. Selleks peab Uba-Janko tüssama rikast isandat, võitlema lausa 12 röövliga ning isegi hundi kõhust välja pääsema. Igal juhul on see üks igati põnev ja hoogne muinasjutt.

 

Viies muinasjutt selles raamatus on „Taevane õhtusöök“, mis jutustab kahest vaderist. Ühe nimi on Ilus, teise nimeks on Poolearuga. Vader Ilus oli tegelikult oma välimuselt üsna inetu, Poolearuga peas oli aga kõik omal kohal. Kord hakkas neil nälg ja nad otsustasid kala püüda. Püüdsid terve päeva, kuid kätte ei saanud mitte ühtegi kala. Alles hilja õhtul püüavad nad metsas kinni pisikese põrsa, keda hakatakse lõkketulel küpsetama. Põrsake on sedavõrd väike, et kahele sööjale sellest ei jätku.

Vader Ilus teeb ettepaneku teha väike uinak ja näha ka und. See, kes näeb ilusama unenäo, sööb põrsa üksi ära. Poolearuga on nõus, sest kavatseb valetada kokku sihukese loo, et Ilusal vajub suu ammuli. Poolearuga on oma võidus kindel ja jääb magama. Seda vader Ilus ootaski, ta võtab noa ja läheb sööb põrsa ära.

Vaderid ärkavad. Poolearuga jutustab tõeliselt imelise loo, kuid hetk hiljem on selge, et seekord oli vader Ilus palju kavalam kui Poolearuga.

 

Kuues muinasjutt selles raamatus jutustab kolmest põraskesest ja hundist. Tuttav lugu, kas pole. Põraskeste nimed on Rullike, Trullike ja Kavalpea. Nad elavad üheskoos heinakuhjas, kuni kuri Kriimsilm neid jahtima tuleb ja Rullikese ära sööb. Trullike ja Kavalpea otsustavad ehitada puidust maja, kuid ka sinna pääseb kuri hunt sisse ja sööb Trullikese ära. Kavalpea pääseb põgenema ja ehitab telliskividest maja. Nüüd algab suur võitlus, kes on kavalam, kas Kavalpea või kuri hunt? Kui muinasjutu lõpuni loed, siis saad kindlasti teada.

 

Loomulikult ei saa ma Sulle kõiki muinasjutte ette jutustada, kuid selles raamatus kohtuda veel Laisk-Miskaga, kelle soove täidab haug, kes kuuletub tuntud käsklusele - Miska käsul, väikse havi tahtel. Sa saad lugeda ka munast, pardist, nõelast, vähist, hobusest ja härjast, kes lähevad üheskoos laia maailma. Nad jõuavad väikese maja juurde ja otsustavad jääda sinna öömajale. Selgub, et see on 12 hundi maja! Kas meie reisiseltskond pääseb huntide käest, ja kuidas?

Muinasjuttudes askeldavad veel rebane ja vägagi kaval siil, rätsep ja kaks hiiglast, tark neiu, kohtlane mees, nõiutud paadimees, seakarjus ja emis, kaks kelmi munka, tark kuninganna, lonkur Muki, väike jänes, haldjatest hobusevargad, seanoormees jpt.

Kindlasti on selles raamatus neid muinasjutte, mis Sulle varasemast tuttavad ja tuntud, kuid kindlasti leiad siit ka selliseid, mis on vähemtuntud, mida Sa kindlasti varem lugenud ei ole.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad