KNUPS - 9-15 aastastele » Noored

Noored: Uus raamat: Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"
Uus raamat: Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja" (4 jaanuar 2016)

 

 

Aleksandr Beljajev

“Amfiibinimene. Maailmavalitseja”

(Hea Lugu)

 

Äkki nägid pärlipüüdjad, kuidas kalju tagant ilmus nähtavale delfiin. Tema seljas istus ratsa nagu hobusel veider olend – merekurat, kellest sukelduja oli äsja jutustanud. Koletisel oli inimese keha, ta näos aga paistsid hiigelsuured silmad, otsekui vanaaegsed kumera klaasiga taskukellad, mis särasid päikesekiirtes nagu autolaternad, nahk küütles õrnsinise hõbedana, käelabad aga sarnanesid konnajalgadega – olid tumerohelised, pikkade sõrmedega ja kiledega nende vahel. Jalad olid kuni põlvedeni vees. Kas nad lõppesid sabadega või olid tavalised inimese jalad, jäi teadmatuks. Kummaline olend hoidis käes pikka keerdus teokarpi. Ta puhus seda veel kord, hakkas lõbusalt inimese moodi naerma ja hüüdis äkki selges hispaania keeles: „Rutemini, Leading, edasi!” Patsutas oma konnakäega delfiini läikivale turjale ja kannustas tema külgi jalgadega. Ja delfiin, nagu tubli hobune, lisas kiirust. 

–„Amfiibinimene”

See oli vististi veel hirmsam kui verejanu- ja julmusepuhang. Milline võim oli sellel tundmatul vaenlasel inimhingede üle? Ta võis inimesi naudingu- või kannatusemürgiga mürgitada, teha neid oma tahte pimedaks tööriistaks, sisendada neile õnnetunnet või neid ära piinata, vigaseks teha, tappa, tappa ainsagi lasuta, vaikselt, käratult teadmata kust tulnud lasuga … On, millest meeleheitesse sattuda! 

–„Maailmavalitseja”

 

Kuulsa vene ulmekirjaniku Aleksandr Beljajevi (1884–1942) jutustused „Amfiibinimene” ja „Maailmavalitseja” ilmusid eesti keeles esimest korda 1960. aastal raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Mõlemad käsitlevad inimese piiride küsimust: „Amfiibinimeses” täiustab geniaalne kirurg Salvator oma äranägemise järgi eluorganisme ning on loonud amfiibinimese, „Maailmavalitsejas” saavutab teadlane Stirner võime kontrollida elusolendite mõtteid ja tahet. Kas neil on aga selleks õigust ja voli?

 

See on legendaarse vene kirjaniku Aleksandr Beljajevi raamat, mis ilmus esimest korda eesti keeles raamatusarjas “Seiklusjutte maalt ja merelt”, juba 1960. aastal. Nüüd ilmus kordustrükk ja kohe alguses kinnitan, et kahest raamatust koosnev raamat on igati põnev ja kaasahaarav lugemine ka täna.

Aleksandr Beljajev sündis 1884 Smolenskis ja suri 1942 Puškinošs. Esialgu pidi noorest mehest saama papp, kuid tema huvid olid teised. Ta õppis õigusteadust, töötas koduõpetajana, oli teatrilavastaja ning mängis viiulit tsirkuse orkestris!

Ta lõpetas lütseumi 1906 ja hakkas tööle juristina Smolenskis. Ta oli oma töös edukas ning täna headele sissetulekutele hakkas ta koguma kunsti ning tema kodus oli võimas raamatukogu! Beljajev reisis välismaal, näiteks Prantsusmaal ja Itaalias. 1914 loobus ta juristiametist ning pühendus kirjandusele ja teatrile.

1919 haigestus Beljajev tuberkoloosi, haiguse edenedes tabas halvatus mehe jalgu. Kuus aastat oli Beljajev voodis, kuni ta kolis koos ema ja oma vana laspehoidjaga Jaltale, kus tema tervis hakkas paranema. Haiguse ajal Beljajev luges palju ning õppis keeli, arstiteadust, biloloogiat, ajalugu ning inseneriteadust. 1923. aastaks oli ta terve ning kolis Moskvasse!

Seal algas tema tõeline loomeperiood. Ta avalda kirjandusajakirjades mitmeid põnevaid teadus- ja ulmelugusid, mistõttu hakati teda kutsuma „Nõukogude Jules Verne’iks“. Esimene romaan „Professor Dowelli pea“ ilmus juba 1925 (eesti keeles 2012). Sellele järgnesid „Viimane inimene Atlantisest“ (eesti keeles 2013), „Amfiibinimene“ ja „Võitus kosmose pärast“.

1928 kolis Beljajev toonasesse Leningradi, kus ta jätkas aktiivselt loomistööga. Ilmusid romaanid „Maailmavalitseja“ ja „Imeline silm“. 1930 suri kahjuks Beljajevi 6-aastane tütar, teine tütar haigestus tõsiselt, ka Beljajevi enda tervis halvenes.

1931 ilmus tema romaan „Maailm põleb“ kuulsas teadusajakirjas „Vokrug Sveta“ („Ümber maailma“). Kuni aastani 1938 kirjutas Beljajev lugusid sellesse ajakirja veel. 1934 külastas Beljajevit ka maailmakuulus ulmekirjanik H.G. Wells!

1942 suri Beljajev Puškinos, kui linnakese olid vallutanud sakslased. Tema naine ja õde vahistati sakslaste poolt ning saadeti vangilaagrisse.

1962 valmis „Amfiibinimesest“ ka samanimeline film, mis sai populaarseks terves N’ukogu Liidus. Peaosades mängisid Vladimir Korenev, Anastassia Vertinskaja (tema on mänginud peaosades ka sellistes kuulsates Nõukogude Liidu filmides nagu „Punased purjed“ 1961, „Hamlet“ 1964, „Sõda ja rahu“ 1965, 1966, „Anna Karenina“, 1967 jpt), Mihhail Kozakov, Anatoli Smiranin, Nikolai Simonov, Vladlen Davõdov jpt.

“Amfiibinimese” tegevus algab Argentiinas, kus ühes lahesopis seisab ankrus pärlipüüdjate laev Meduus. Meduusi omanik on Pedro Zunita, kelle lähim abiline on indiaanlane (õigupoolest lausa araukaanlane) Baltazar, kes oli noores eas väga kuulus pärlipüüdja.

Ühel ööl kuuleb Meduusi-meeskond kummalist heli, mis kostab ookeani poolt. Tundub nagu puhuks keegi pasunat! Selle hale omanik olevat merekurat! Keegi polnud seda koletist veel näinud, kuid ta oli enesest juba korduvalt märku andnud. Oli teada, et ühtedele tekitas see olend kahju, teisi aga aitas ootamatult. Vanad indiaanlased kinnitasid, et see on hoopis merejumal, kes väljub ookeanisügavusest kord tuhande aasta jooksul, et õiglust maa peal jalule seada! Katoliku preestrid kinnitasid, et see on siiski merekurat, kes on hakanud end inimestele seepärast näitama, et rahvas jätab püha katoliku kiriku unarusse. Sellised lähetkohad on lugejale antud, kuid siiski, kes see merekurat või merejumal võiks olla?

Meduusi-meeskond näib merekuradit veel, kui ta päästab nende meeskonna liikme hai käest. Ei möödu palju aega, kui merekurat ilmutab end jälle – ta istub delfiini seljas, kusjuures koletisel on inimese keha, näos paistavad hiiglasuured silmad, nahk näib olevat helesinine, käelabad sarnanevad konna jalgadega. Tema käes on pikk keerdus teokarp, mida ta puhub (siit see hirmutav pasunahääl!) ja ta hüüab delfiinile selges hispaania keeles: “Rutemine, Leading, edasi!”

Uskumatu, kas merekurat on hoopis inimene!?

Zunital tärkab plaan merekurat kinni püüda ja ta enda heaks tööle panna – merekurat võiks püüda talle pärleid, sest suuda ta ju viibida vee all väga pikalt.

Zunita ja Baltazar hakkavad merekuradit jälitama. Nad leiavad veealuse koopa, mis näib olevat merekuradi kodu. Kasutatakse võimsaid püüniseid ja ühel hetkele tundub, et merekurat on meestel käes, kuid viimasel hetkel merekurat pääseb.

Otsinguid jätkatakse ning Zunita leiab rannalt suure ja kõrge valgest kivist müüri, mis piirab suurt, vähemalt kümnehektarilist maatükki. On see vangla või kindlus, mis see on?

Üsna varsti on Zunital teada, et müüri taga elab Salvator, keda paljud indiaanlased nimetavad jumaluseks, päästjaks. Ta suutvat teha imesid, hoidvat oma käes elu ja surma. Lombakutele teeb uued, elavad jalad, pimedatele annab terased silmad, äratab koguni surnuid ellu.

Zunita ei suuda mõista, et lahes asub merekurat, lahe kohal – jumal. Äkki nad abistavad teineteist?

Veidi hiljem, kui Zunita on läinud Buenos Airesesse, saab ta teada, et Salvator on andekas ja geniaalne kirurg, kuid veidrik. Ameerikas oli ta kuulus oma julgete kirurgiliste operatsioonidega. Kui haigete seisukorda peeti lootusetuks ja arstid keeldusid tegemast operatsiooni, kutsuti välja Salvator. Nüüd oli mehel hiigelvarandus, ta ostis Buenos Airese lähedale suure krundi, ümbritses selle tohutu müüriga ja lõpetas igasugu arstipraktika. Ta tegi oma laboratooriumis ainult teaduslikku tööd. Nüüd ravis ta ja võttis vastu indiaanlasi, kes nimetasid teda maa peale laskunud jumalaks. Kui Salvatori polnud kodus, valvasid maja mustanahalised ja mitu hiigelsuurt koera.

Zunita üritab kavalusega Salvatori vastuvõtule saada. Ta kinnitab, et on raskelt haige, kuid teda ei lasta sisse!

Edasi kohtume juba ühe vana indiaanlasega, kes tuleb Salvatori juurde haige lapselapsega. Kiilaspäine Salvator lubab vanameest aidata ja last ravida. Vana indiaanlane peab tagasi tulema kuu aja pärast.

Kuu aja pärast tuleb vana indiaanlane tagasi ja laps on terve! Vanamees lubab Salvatorile tänutäheks anda talle oma elu ja teenida ravitsejat ilma palgata. Salvator võtabki vana indiaanlase enda juurde, sest tal on vaja ühele mustanahalisele, kel nimeks Jim, abilist! Saame teada, et vana indiaanlase nimi on Cristo ehk Cristoforo.

Cristo lähebki Jimile abiks. Ta kohtub jaaguari-sarnaste koertega, kuid Salvatori aedades on veel teisigi kummalisi loomi ja linde – kaks külgepidi kokkukasvanud rotti, Siiami kaksikutest lambad, kahe peaga madu, madu, kellel on käpad ja otsmikul üks silm, papagoipeaga varblane, lammaskaamel, kassipeadega koerad, kukepeadega haned, sarvilised metssead, kullinokaga jaanalind, suur, täiesti paljas roosa koer, kelle seljas oli otsekui koera kehast välaroninud väike ahv – kellest on näha rind, käsi ja pea! Uskumatud olendid!

Cristo saab elamise valgest marmorist villas ja ta saavutab Salvatori usalduse, kuna töötab tublisti ja on Jimile abiks. Kuid siiski, midagi on selles vanas indiaanlasese kahtlast, sest ta kangesti tahab pääseda sinna, kuhu tal luba minna pole! Kas vana indiaanlane on ikka sedavõrd aus mees!?

Varsti ongi selge, et Cristo on hoopis Baltazari vanem vend, kes on pandudki luurama Salvatori järele, et leida üles merekuradi asukoht!

Ei müüdu palju aega, kui on selge, et Cristo on Baltazari vend, kelle ülesandeks on leida merekurat!

See õnnestubki, sest Salvator paneb tubli Cristo merekuradi teenriks! Nüüd selgub, et tegemist pole siiski merekuradiga, vaid amfiibinimesega, kel nimeks Ihtüander. Amfiibinimene, kes suudab elada nii maal kui ka vees. Tal on raskest flintklaasist prillid, mis võimaldavad ka vee all hästi näha. Tema keha on kaetud mingisugusest tundmatust, painduvast, kuid äärmiselt tugevast ainest tehtud kunstliku soomusega. Soomuskatte all on mõlema abaluu all ümmargused kümnesentimeetrise läbimõõduga avad, mis on suletud hai lõpustega sarnaneva viie õhukese ribaga. See kõik on olnud Salvatori kätetöö.

Saame lugeda, milline näeb välja Ihtüanderi päev, kuidas ta päästab uppumast ühe kauni neiu, kellesse Ihtüander armub. Kena neiu nimi on Gutierre ja ta mängib edaspidi raamatus üsna olulist rolli.

Ma ei saa teile ju kõike ka ära rääkida, siis läheks ju lugemine igavaks, kuid kinnitan, et raamat läheb veel igati põnevaks. On põnevaid juhtumisi, on armastust ja armumist, on ootamatuid avastusi, saame teada, kes on kelle isa, kes kelle õde jne. Zurita tabab vahepeal ka Ihtüandri, kuid viimane pääseb põgenema. Mängus on pärlid, isegi allveelaev tuuakse välja!

Saame osa ka kohtusaagast. Ihtüander võitleb polüüpidega, ehitab endale vee alla uhke elamise, saab endale uue sõbra, ajab taga Zuritat ja Gutierret, käib suure Ameerika posti- ja reisiauriku vrakil.

„Amfiibinimene“ on põnev ja kaasahaarav lugu, ja seda kuni raamatu lõpuni välja.

 

„Maailmavalitseja“ algab sellega, et meile tutvustatakse paadireisil nelja peategelast: pankur Karl Gottliebi abi ja sekretäri Ludvig Stirnerit, pankuri juriskonsulti Otto Sauerit, stenografiste, preili Emma Fitti ja preile Elsa Glücki. Paadis on kaasas ka üks Stirneri hästi treenitud koertest – valge setter Falck. Paadireisil selgub, et Ludvig Stirneril on kange soov valitseda maailma ning tuua kõik rikkused preili Glückile. Esialgu tundub see vaid tühise praalimisena, kuid...

Järgmisena saame osa kurvast sündmusest, kui rongi alla jääb pankur Karl Gottlieb. Näib, et üks Stirneri koertest ehk dogi Brutus oli jooksnud pankuri jalgades nii, et mees oli perroonilt rongi ette kukkunud.

Nüüd on vaja avada pankuri testament. Kohale tulevad pankuri noorem vend Oskar Gottlieb ja selle 24aastane poeg Rudolf Gottlieb.

Selgub, et testamente on kaks! Esimese testamendiga jääks pankuri varandus tema nooremale vennale, pankuri virtinile ja teenijatele, kuid teine testament tühistab esimense ja varandus kuulub hoopis preili Elsa Glückile! Varanduse väärtus on meeletud 2 miljardit dollarit!!!

Esialgu tundub, et Elsa loobub pärandusest ja ta tahaks abielluda Otto Saueriga, kes oleks samuti rahul, kui naine pärandusest loobuks. Tema mehelik au ei luba endale võtta sedavõrd rikast naist! Oskar Gottlieb läheb kohtusse, et selgitada, miks tema vanem vend kogu päranduse just sellele naisele jättis.

Üsna ruttu hakkavad asjad muutuma. Tundub, et keegi mängib inimeste meeltega! Oskar Gottlieb kaob äkitselt nii, et kohtuprotsesse jääb pooleli. Otto Sauer abiellub hoopis Emma Fittiga, hiljem sünnib neile ka laps. Elsa Glück näib kiinduvat ühe rohkem Stirnerisse, kusjuures naine ei suuda mõista, miks see nii on! Õige varsti on ka Stirner ja Glück abielus.

Ei möödu palju aega, kui Elsa Glücki pank on Saksamaa suurim pank riigipanga kõrval. Börsil on paanika, mistõttu Elsa Glücki pank muutub veelgi võimsamaks ja näib, et Stirner suudab mõjutada inimesi tegema seda, mida tema tahab. See kehtib ka börsi kohta!

Ja kuigi raha kuulub ju Elsale, käib ta seda küsimas ikka Stirneri käest. Naine ise mõtleb, et ta oleks kui kerjus-miljardär! Ta tahab siiski aidata pärandusest ilma jäänud Oskar ja Rudolf Stirnerit, kes tulevadki rahalist abi küsima. Ah jaa, Rudolfi ajab Stirner majast välja koolitatud pruunkaru abiga! Lisaks koertele näib mees suutvat õpetada ka metsloomi!

Pärast meeletut Elsa Glücki panga edu börsil hakkab Saksamaa pealinnas juhtuma veel igasugu asju. Esialgu toimub kummalisi asju Börsi väljakul ja Panga tänaval, mis jäävad Elsa Glücki panga ja maja lähedusse, kus tegutseb ka Stirner. Inimesed hakkavad samal ajal laulma ühte ja sama laulu, ühel hetkel jääb elu lihtsalt hetkeks seisma – inimesed kaotavad teatud tsoonis liikumis- ja mõtlemisvõime. Ühel hetkel tabab linna justkui hullumeelsushoog, kuid inimesed soovivad sõda ning tahavad kõiki tappa! Näib, et keegi suudab vallandada terves linnas massipsühhoosi ja kõiki hüpnotiseerida!

Moodustatakse ühiskondlik päästekomitee, mängu tuleb salapolitseinik Johann Kranz. Ainus, mis saavutatakse on see, et peamiseks kahtulsaluseks on Ludvig Stirner! Kavatsetakse mees kinni võtta, kuid need püüdlused lõpevad üsna humoorikalt. Lõpuks sekkub armee, kuid ka see ei too oodatud edu ja selgub, et pealinn on kaotatud – ühele mehele! Kas suudetakse päästa riik? Terve Saksamaa? Ka välisriigid tunnevad suurt muret, võitlusesse Stirneriga tuleb ka USA.

Stirner on valmis võitlema terve maailmaga, ta saadab tervele maailmale tapvaid mõttekiirgusi!

Kuid on üks võrdne vastane – vene teadlane Katšinski!

Kuidas raamat lõpeb, seda peate juba ise avastama! Igal juhul lähevad asjad pinevaks ja põnevaks ning lõpp saab olema üsna ootamatu ning nutikas.

Igal juhul on ka „Maailmavalitseja“ igati põnev ulmelugu, mis minu arust viitab justkui ka Saksamaale ja Hitlerile, kes samuti suutis riiki juhtida oma tahte järgi. Äkki ongi raamatu autor kokku pannud veidi minevikku ja veidi tulevikku, millest ongi sündinud see põnev lugu!

 

Marko Tiidelepp

 

 

 



« Eelmised nädalad