KNUPS - 9-15 aastastele » Noored

Noored: Uus raamat: Mairi Laurik "Mina olen Surm"
Uus raamat: Mairi Laurik "Mina olen Surm" (15 november 2016)

 

 

 

Mairi Laurik

„Mina olen Surm“

(Tänapäev)

 

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.

Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan.

Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

 

Pean tunnistama, et see on üks hiiglama huvitav, äge ja põnev noortekas. Hoopis teistsugune, kui paljud teised noortekad. Siin on suur annus müstikat ja hoopis teistsugust lähenemist noorte elule, kui võib-olla mõnes teises, tavalisemas noortekas. Ja see ongi ju ühe hea raamatu tunnusmärk, kui see erineb milleski teistest. Ei juhtu me ju sageli lugema noorteromaani noormehest, kes on Surm… kes osutab inimestele, kes on lahkumas, suremas ja ütleb, et nüüd on nende aeg lahkuda, kuid ometigi Roomet just selline ongi.

 

Tundub, et esialgu on ka Roomet oma oskuste suhtes hämmelduses, seda pehmelt öeldes, sest raamatust selgub, et Roomet on juba 12-aastaselt osanud ette näha, kes sureb. Nüüd on ta kümnenda klassi kutt ja tema “anne” on arenenud edasi. Nüüd näeb ta inimeste juures liivakellasid, mis annavad märku, kui palju on kellegil elada jäänud. Ja kui kellegil on aeg minekuks käes, siis annab Roomet ehk Surm sellest teada. Lahkujal tuleb jäädavalt lahkuda.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks loomulikult raamatu peategelase Roomet Mullaga. Mitte küll väga põhjalikult, kuid ikkagi. Ta on tulnud elama Viljandisse, tulnud õppima Viljandi Gümnaasiumisse, kümnendasse klassi ja näib, et ta on Lihulast pidanud peaaegu põgenema.

Viljandis on sügis. Roomet näeb tänavatel inimesi, kelle õlgade kohal niriseb liivakell/elukell, mis meil kõigil vaikselt ja halastamatult tühjaks voolab. Nagu hiljem selgub, osadel voolab see rutemini, teistel aeglasemalt, osadel võib liivakell ühel hetkel lihtsalt katki minna ja nii saabubki Surm.

Koolis on esimene koolipäev, direktor peab kõnet, same tuttavaks Roometi uue klassiga, kus käib 36 õpilast. Loomulikult ei saa me raamatu jooksul tuttavaks mitte nende kõigiga, osadega küll, näiteks Meritiga, kellest saab Roometi tüdruksõber, kuid seda alles veidi hiljem.

Pärast esimest päeva uues koolis, teel koju, näeb Roomet tänaval, kuidas üks vanem naine kokku vajub ja sureb. Roomet läheb memme juurde ja ütleb: “Sind ei ole enam.” Memm tänab Surma, sest ta on ju tulnud täpselt õigel ajal.

Seejärel liigume edasi juba vanatädi Salme juurde, sest just seal Roomet Viljandis elab. See on üks igati vahva ja mõistlik vanadaam, kes Roometit igati abistab, teda mõistab ja ka tema teab, kes Roomet tegelikult on.

Järgmisel päeval oleme koolis tagasi. Oleme keemiatunnis, kus hakatakse praktilist tööd tegema. Roomet saab endale paariliseks Meriti ja see ongi nende esimene kokkupuude. Selgub, et Roomet on reaalainetes vägagi kõva tegija, kes käinud keemias ja füüsikas lausa vabariiklikul olümpiaadil. Merit teeb Roometile ettepaneku tulla koori laulma, millega on Roomet nõus, sest nii saaks ta tüdrukuga tihedamini koos olla. Näib, et Merit on hakanud Roometile kohe algusest peale meeldima, kuigi Roomet pole üldse mitte kindel, kas tal on üldse mingit lootust kellegiga suhtes olla.

Ja veel. Saame teada sedagi, et Roomet on ka andekas kunstnik, kes joonistab suurepäraselt (pastakaga) liivakellasid/elukellasid ja surfareid hiidlainetel, meres, päikese käes. Hiljem saab Roometi joonistatud liivakellast alguse tõeline “buum”, millele panevad aluse neli Roometi klassiõde, kes näevad, kuidas poiss joonistab ja nimetab joonistatud liivakella elukellaks. Selles on mingi salapära ja filosoofia, mis türdukutele meeldib. Nüüd hakkavad paljud neid joonistama, hiljem toimub isegi näitus, mis pälvib ka avalikkuse tähelepanu, nii et see võib Roometile lõppeda väga halvasti, sest on ta ju tulnud Viljandisse “varjule”. Kui kuulujutt Roometi minevikust hakkab levima, siis kas see lõpeb nii nagu juhtus Lihulas? Kas klass hülgab poisi, kas Roomet peab ka Viljandist lahkuma? Seda saame me raamatut edasi lugedes teada,

Edasi tutvume Meriti abiga veidi ka Viljandiga. Merit tutvustab Viljandit Roometile ja ühtlasi ka lugejale. Jalutame noortega õhtuses linnas.

Seejärel käime koos Roometiga ära Lihulas, kus on ju tema kodu, tema perekond. Tal on vahvad vanemad, väga lahe väikeõde Karoliina, kellest hiljem saame lugeda üsna põnevaid asju. Karoliina on see, kes on vanemat venda üsna hästi mõistab. Roometil on ka vanem õde Reelika, kes Roometi esimesel koduskäigul on poisi peale üsna pahane, sest ta ei suuda oma venda mõista, ja tedagi on hakatud venna pärast narrima, kiusama.

Lihulast tagasi Viljandisse. Sinna tulevad mõned päevad hiljem ka Roometi pereliikmed, sest poisil on sünnipäev. Ka Merit ja Roomet tähistavad poisi sünnipäeva. Nemad käivad kahekesti Viljandi linnuse varemetes, kus juuakse kohvi, ja süüakse muffineid.

Saabub koolivaheaeg. Roomet sõidab tagasi Lihulasse, kus tal on pikem jutuajamine oma vanema õega. Roomet selgitab oma olukorda, räägib sellest, mida ta näed, mida ta teeb. Reelika üritab venda mõista.

Pärast koolivaheaega toimub üks oluline sündmus veel. Kooliõpilased lähevad päevaks vabatahtlikena tööle. Roometi klass läheb Viljandi haiglasse, kus Roomet näeb ühes palatis vanaprouat, kes küsib: “Kas tuled mulle järgi?” Kuidas on see võimalik? Vanaproua on elus, liivakell nöitab veel mitut allesjäänud aastat ja ometigi! Vanaproua räägib sedagi, et eelmisel nädalal käis samas palatis üks teine Surm!? Mida see peaks tähendama? Kas Viljandis on peale Roometi veel üks Surm? Kes?

Kätte jõuab November. Roomet ja Merit on kutsutud klassivenna sünnipäevale, kus ootamatute sündmuste tagajärel peab aitama ühte oma klassiõde, päästma teda surmasuust. Kas Surm võib sellist asja endale üldse lubada? Kas ta tohib sekkuda?

Ühel talvisel õhtul otsustab Roomet Meritile rääkida miks ta Viljandisse tuli, millised on tema “võimed”, mida ta näeb. Ka raamatu lugeja saab nüüd oluliselt põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas Roometist on saanud see, kes ta hetkel on. Tema müstilised võimd avaldusid juba 12-aastaselt, esialgu näis see olevat lihtsalt poiste nali, kuid hiljem selgub hoopis midagi muud. Roomet näeb viirastusi, vaime, kes muutuvad kogu aeg üha selgemaks. Lihulas liigub ringi palju neid, kes on tegelikult surnud ja Roomet aitab neil lahkuda, Roomet räägib sellest ka oma emale, kes satub sellest paanikasse ja viib poisi Haapsallu psühholoogi juurde. Kui poiss on psühholoogi juures käimas, siis näeb teda üks toonane kooliõde, kes jutu koolis lahti laseb, et Roomet “hulluarsti” juures käib ja sellest piisab, et Roometi elu Lihulas muutub ilmvõimatuks. Roomet on sunnitud lahkuma oma kodust ja kodulinnast.

Nüüd teab seda siis ka Merit. Ka lugejal on asjad kübe selgemad.

Kas Merit suudab selle mõttega harjuda? Roomet hakkab jälgima ka Meriti elukella, sest kardab tüdrukut kaotada. Ta keelab tüdrukul osadesse kohtadesse minna, kusjuures Roometil on olnud isegi õigus, kuid see ei meeldi Meritile, sest ta ei taha, et Roomet oleks talle ema eest. Roomet kardab türdukut kaotada, hoolitseb ja jälgib üle, mistõttu muutub nende suhe vägagi hapraks.

Kas nende suhe jääb kestma? Kes on Viljandis too teine Surm? Doktor Surm? Kas neid Surmasid on veel? Kas ka Surmal on reeglid? Juhendajad? Raamatu lõpus lähevad sündmused vägagi traagiliseks ja Roomet teeb midagi sellist, mida Surm vist teha ei tohiks. Võib tohib? Kui mängus on kalli inimese elu?

Selline põnev ja omamoodi müstiline on see huvitav noorteromaan. Soovitan kindlasti lugeda, sest teil ei tule pettuda. Siin on põnevust, noorte omavahelisi suhteid, maailma avastamist, müstilise maailma avastamist ja palju muud, mis lugejat kindlasti paelub. Raamatu autor jutustab lugu igati huvitavalt ja kaasakiskuvalt, hoiab pinget oskuslikult üleval, nii et alles raamatu lõpus saad aru, et oih, juba saigi läbi, ja nii need asjad läksid.

5+ lugemine!

 

Marko Tiidelepp

 

 

 

 



« Eelmised nädalad