KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Kai Kimmel "Eesti sood"
Uus raamat: Kai Kimmel "Eesti sood" (16 november 2015)

 

 

Kai Kimmel

„Eesti sood“
(Varrak)

 

Tuhandetest Eesti soodest on sellesse loodusesõbrale mõeldud raamatusse mahtunud vaid kaheksakümmend, kuid valida on püütud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Missugused taimed soos kasvavad, milline on sealne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale – neile ja paljudele teistele küsimustele leiab siit raamatust vastuse. Valitud sood on esitatud viie piirkonna kaupa: Lääne-, Põhja-, Vahe-, Ida- ja Lõuna-Eesti sood. Iga soo on illustreeritud fotodega, samuti leiab kaante vahelt Eesti kaardi, millel raamatus käsitletud sood on ära märgitud. 
Geograaf Kai Kimmel on töötanud geoloogia instituudi teadurina, Endla looduskaitseala seire- ja uurimistöö korraldajana ning viimastel aastatel keskkonnaametnikuna, olles alati ühel või teisel moel seotud soodega. Tema doktoritöö käsitles Eesti märgalade ökosüsteemi teenuseid. Ta kodu on mitmekümnendat aastat Endla soostiku servas Toomal.

 

Raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud uus raamat, milles võetakse käsile Eestimaa sood. Selgub, et Eestimaal on tuhandeid soosid, millest raamatusse on mahtunud kaheksakümmend. Valik on tehtud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Vastuseid saavad ka küsimused: missugused taimed soos kasvavad, milline on seaalne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale.

Valitud sood on esitatud piirkonna kaupa: Lääne-, Põhja-, Vahe-, Ida- ja Lõuna-Eesti. Raamatus on ka kaart, millel raamatus tutvustatud sood on ära märgitud.

Raamat algab sissejuhatusega, milles selgub, et sood pälvivad tänapäeva maailmas palju täehelepanu. Soodes on ilu ja vaikust, rahu ja tasakaalu. Sood hoiavad elurikkust, neil on asendamatu roll looduse vee- ja aineringes. Eesti on suutnud hoida oma soid paremini kui suur osa teisi Euroopa maid.

Raamatu autor kinnitab, et Eesti soodest on palju kõneldud ja kirjutatud. Selle raamatu fotod on teinud Arne Ader, Garmen Bauert, Herdis Fridolin, Tiit Leito ja Ave Liivamägi.

Sissejuhatusele järgneb peatükk ilusatest ja elurikastest Eesti soodest. Juba Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa esimesel leheküljel ilmub teksti „soo“, et jäädagi üheks suurromaani peategelaseks. Arvatakse, et sõna „soo“ kasutas Eesti aladel juba kiviaja inimene.

Seejärel saame teada, mis on soo – see on looduslik märgala (kui lühidalt öelda). Seejärel räägitakse meile soode tekkest ja arengust. Meile tutvustatakse madal- ja siirdesood ning raba ehk kõrgsood. Juttu tehakse ka turbasammaldest ja teistest sootaimedest. Meile selgitatakse, et Eesti sood on jagatud taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni alusel viide rühma: madalsood, siirdesood, allikasood, nõmmerabad ja lage- ning puisrabad, lisaks eristatakse 11 kasvukohatüüpi.

Juttu on ka soode asukatest. Soodesse teevad pesa kinnud. Vambola Maavara andmetel võib meie soodes kohata üle 300 ämblikuliigi, üle 1600 putukaliigi, enam kui 200 liiki linde, 11 liiki imetajaid, 4 liiki kahepaikseid, 3 liiki roomajaid. On liike, kellele sood on ainsaks sobivaks elupaigaks. Niisugused ohustatud ja kaitstavaid loomaliike, kes elavad peamiselt soodes on üle 30 (33), neist veerandsada (26) on linnuliigid.

Järgmine peatükk on „Sood ja inimesed“, milles on juttu soode hüvedest, soode kaitsmisest, soode ökoloogilisest taastamisest.

Seejärel on veel kaks peatükki: „Kui palju on Eestis soid?“ ja „Raamatusse valitud sood“. Pärast seda jõuamegi soode juurde.

Alustatakse Lääne-Eesti soodega. Lääne-Eesti on meie kõige madalam ja merelisem piirkond. Lääne-Eesti madalikul on soostumist soosinud tasandikuline reljeef ja sellel kohati ristuvad kõrgemad pinnavormid. Siin on olnud ruumi suurte ja võimate rabade kujunemiseks. Ja alustame: Määvli raba, Pihla raba, Igamessoo, Kodeste soo, Viidumäe allikasood, Haavassoo, Linnassoo, Koigi soo, Järise soo jpt.

Lääne-Eesti soodele järgnevad Põhja-Eesti sood. Põhja-Eesti on tihedasti asustatud, inimtegevus on maastikku ümber kujundanud. Tasase reljeefiga Harju ja Viru lavamaal on soode kujunemist oluliselt mõjutanud aluspõhja lähedus. Põhja-Eestist leiame Aabla raba, Hara raba, Viru raba, Pääsküla raba, Leva soo, Sõbessoo, Rabivere raba jpt.

Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti on läbi käidud, jõuame Vahe-Eestisse. Soine ja metsane Vahe-Eesti on lääne- ja idapoolse Eesti vaheline üleminekuala. Vahe-Eestis asuvad Kõrvemaa, Soomaa ja Võrtsjärve madalik. Vahe-Eestis asuvad Laukasoo, Koitjärve raba, Kõnnu Suursoo, Ohepalu raba, Kakerdaja raba, Kuresoo, Valgeraba jpt.

Järgmisena jõuame Ida-Eesti soodeni. Ida-Eesti lauge ja madala piirkonna pale on soine. Peipsi rannikumadalikult laiub Eesti suurim suudmesoostik – Emajõe Suursoo. Ida-Eestist võime leida ka Muraka raba, Selisoo, Rüütli soo, Puhatu soo, Ristikivi soo, Repna soo, Sirtsi soo, Kuresoo jpt.

Viimasena jõuame Lõuna-Eesti soode juurde. Lõuna-Eesti tuumikuks on jääaegadel kujunenud keeruka ehitusega Haanja, Otepää, Karula ja Sakala kõrgustik ning nendevahelised nõod. Sood peavad end mahutama küngaste vahele nõgudesse. Suuri soid on siin vähe, kuid väikesi see-eest väga palju. Lõuna-Eestis asuvad Kivijärve soo, Laiuse Siniallika soo, Mustallika soo, Kaiu soo, Laukasoo, Tatra soo jt.

 

Selline huvitav loodusraamat on „Eesti sood“. Kindlasti põnev ja huvitav lugemine kõikidele loodusesõradele, nii suurtele kui ka väikestele. Saate teada palju põnevat meie kodumaa soodest, elust soodes ja ka soode „hingeelust“.

„Roheline Eesti“ on väga huvitav raamatusari ja mina ootan põnevusega, mis võiks olla järgmine teema, millest pikemalt selles sarjas kirjutatakse. Lisaks soodele on selles sarjas ilmunud juba raamatud Eesti allikatest, röövlindudest, imetajatest, metsamarjadest, koobastest, pilvedest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest ja orhideedest.

 

Marko Tiidelepp

 

 

 



« Eelmised nädalad