KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Tarvo Valker "Eesti lindude ränne"
Uus raamat: Tarvo Valker "Eesti lindude ränne" (2 september 2016)

 

 

Tarvo Valker

“Eesti lindude ränne”

(Varrak)

 

Ornitoloog Tarvo Valkeri raamat annab põhjaliku ülevaate Eesti rändlindudest ning nende teekonnast talvitusaladele. Pikemat käsitlust leiavad ka kliimamuutused ning nende mõju meie rändlindudele. Raamat tutvustab ka parimaid rändevaatluspaiku, mis võimaldavad huvilisel kergemini osa saada tiivuliste vaatemängulisest rändeliikumistest. 

 

Kirjastus Varraku raamatusari “Roheline Eesti” on vägagi väärtuslik sari, sest selles ilmuvad raamatud, mis räägivad meile kodumaa loodusest, loomadest ja lindudest jm. Ilmunud on raamatud allikatest, röövlindudest, soodest, imetajatest, metsamarjadest, koobastest, pilvedest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest ja orhideedest.

 

Tarvo Valkeri uus raamat selles sarjas on väga põnev ja huvitav lugemine lindudest ning nende rändest.

Raamatust selgub, et lindude ränne on inimesi köitnud aastasadu. Juba kuulus vanakreeka filosoof Aristoteles (384-322 eKr) oskas tähelepanu pöörata lindude kadumisele igal sügisel ja taasilmumisele kevadel. Tol ajal peeti lindude rännet millekski müstiliseks… Ja eks see lindude ränne ongi omamoodi müstika.

Raamatu esimene peatükk räägib lugejale lindude rände uurimisest, ajaloost ja tänapäevast. Juttu on lindude märgistamisest Eestis, saame tuttavaks mtme uurijaga, kes lindudega põhjalikult tegelenud. Selgub, et tänaseks on lindude märgistamisega Eestis tegeletud üle 100 aasta. Esimene lind (meriskipoeg) märgistati 1910. aasta suvel Saaremaal Telve saarel.

Teise peatükis on juttu rändlindudest ja nende jagunemisest. Maailma linnustikust moodustavad rändlinnud ligikaudu 40%. Põhjapoolsetel aladel, sealhulgas ka Eestis, on rändavate liikide osakaal oluliselt suurem. Eestis on tõelisi paigalinde äärmiselt vähe (alla 10%).

Rändetee pikkuse alusel saame rändlinde liigitada lähi-, keskmaa- ja kaugränduriteks. Talvitusaladeni jõudmiseks peavad mõned linnud läbima kõigest paarsada kilomeetrit, samas kui mõnede kaugrändurite teekonna pikkus võib olla ka enam kui 20 000 kilomeetrit.

Sellest peatükist saame teada, et lindude ränne jaguneb visuaalselt jälgitavaks ehk nähtavaks rändeks ning nähtamatuks rändeks. Viimane võib toimuda päevasel ajal suurtes kõrgusets või hoopiski ööpimeduses.

Kolmandas peatükis on juttu kliimamuutustest ja nende mõjust rändlindudele. Kliimamuutused põhjustavad ebakõla rändlindude saabumises ja toidu rohkuse osas, ebakõla peremeesliigi varasema pesitsemisega, kiskluse suurenemist artktilistel aladel, pesitusareaali nihkumist põhja suunas.

Neljandas peatükis räägib raamatu autor rändlindude saabumisest, viiendas rändlindude lahkumisest. Kuues peatükk on “Invasioonid ja talikülalised”. Invasioon on ebaregulaarne ränne, mille käigus satub ühe liigi esindajaid arvukalt aladele, kus neid tavaliselt ei esine. Invasioonidel puudub kindel rütm ja nad toimuvad reeglina ebaregulaarselt. Invasioonid on omased valdavalt põhjapoolkerale.

Seitsmes peatükk jutustab meile eksikülalistest ehk linnuharuldustest, kes sattunud oma tavapärasest levilast väljapoole.

Kaheksas peatükk on “Lindude ränded ja talvitusalad”. Autor tõdeb, et kuigi nii mujal maailmas kui ka Eestis on lindude märgistamisega tegeldud juba enam kui 100 aastat, on siiani vastuseta paljud küsimused erinevate liikide rändeteede, vähem ka talvitusalade kohta. Eriti lünklikud on meie teadmised keskmaa- ja kaugränduritest selles osas, mis puudutab väiksemaid värvulisi.

Järgmises peatükis on juttu rändlinde varitsevatest ohtudest. Näiteks elupaikade hävitamine, hoonete ja tehnorajatistega kokkupõrkamisest põhjustatud hukkumine (aknad, klaaspinnad), illegaalne linnujaht, õlireostused, plastik, pliimürgitus.

Seejärel tehakse juttu lindude rände jälgimisest, lindude rändest ja ilmastikust, rändlindude loendamisest.

Pikem peatükk on lindude rändest rühmade kaupa: arktilised veelinnud, kahlajad ehk kurvitsalised, röövlinnud, tuvid, värvulised.

Edasi peatükk, milles tutvustatakse kodumaiseid vaatluspaiku. Nt. Kabli linnujaam Pärnumaal, Kihnu jaam Pärnumaal, Lao Pärnumaal, Mehikoorma Tartumaal, Pakri neem (Paldiski) Harjumaal, Ristna neem Hiiumaal, Põõsaspea neem Läänemaal, Puhtulaid ja Virtsu, Puise nina, Rohuneeme Harjumaal, Sinimäe, Sõrve poolsaar.

Viimane peatükk on abivahenditest lindude rände jälgimiseks. Nt. binokkel, finnstick ehk binokli hoidmispulk, vaatlustoru, vaatluste ülestähendmaine ja talletamine.

Selline põnev raamat on see Tarvo Valkeri “Eesti lindude ränne”. Väga põhjalik ja huvitav uurimus lindude rändest, mida kaunistavad suurepärased fotod, põhjalikud tabelid, joonised ja graafikud. Olen kindel, et väga huvitav lugemine kõikidele loodusesõpradele.

 

Marko Tiidelepp

 

 

 



« Eelmised nädalad