KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Jaan Rannap ''Viimne Valgesulg''
Uus raamat: Jaan Rannap ''Viimne Valgesulg'' (25 september 2016)


Jaan Rannap

„Viimane Valgesulg“

(Pegasus)

 

«Viimane Valgesulg» on põnev, seikluslik ja liigutav lugu kahest poisist, kes kasvatavad üles inimeste mõtlematuse tõttu orvuks jäänud merikotkapoja. Samuti õnnestub sõpradel kaasa aidata salaküti tabamisele.
Autori meisterlik jutustamisoskus loob lugejale ilmeka pildi laante ja rabade õhukuningate – kotkaste – eluviisist ning igipõlisest vajadusest loodust hoida ja kaitsta, taustaks 1960ndate mitmepalgeline maaolustik.
«Viimase Valgesule» uustrükk ilmub Jaan Rannapi 85 aasta juubeliks.

 

Jaan Rannapi „Viimne Valgesulg“ on kindlasti üks eesti laste- ja noorsookirjanduse pärle, mis algupäraselt ilmus 1967. aastal. Aasta varem oli raamatu käsikiri võitnud laste- ja noorsookirjanduse võistluse I auhinna. Mina ise mäletan seda raamatut kübe hilisemast ajast ehk 1978. aastast, mil ühtede kaante vahel ilmus kaks Jaan Rannapi vahvat raamatut, „Viimane Valgesulg“ ja „Jefreitor Jõmm“. Mõlemad minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud.

 

„Viimane Valgesulg“ on lugu loodusest, lindudest, looduskaitsest, suursugustest merikotkastest ja sõprusest. Raamatu autor jutustab lugu läbi kahe poisi (13-aastane Mardus Maavere ja 10-aastane Enn Siitam) ning kotkaste (vana Valgesulg ja väike Valgesulg) silmade läbi. Anda edasi lugu läbi kotkaste silmade on eriti huvitav, sest nii saab loodus hoopis teistsuguse tähenduse, lugeja viiakse „uutesse kõrgustesse“. Saame osa sellest, mida need suursugused võiksid tunda, mida mõtelda ja see on igati põnev ning kaasakiskuv.

 

Lugu saab alguse Tapineeme metsarajal, kus kaks omavahel veel võõrast poissi teineteisel silma peal hoiavad. Mardus on tüsedusele kalduv kohalik poiss, Enn on kiitsakam kutt, kes tulnud suveks maale koos kontsertmeistrist ema Margiti ja viieaastase venna Andrusega.

Ühel hetkel märkavad nad kõrgel lendavat uhket lindu, kes linnapoiss Ennu arvates on kull, kuid Mardus teab, et see on ainulaadne hetk, sest nad on märganud merikotkast ja seda ei juhtu iga päev! Nad on märganud väga ainulaadset ja harukordset lindu, kes 1960ndatel aastatel oli Eestis väljasuremisohus, millest kirjutab Jaan Rannap ka selle raamatu järelsõnas.

Seejärel saamegi tuttavaks selle võimsa linnuga ehk vana Valgesulega. Raamatu autor jutustab meile merikotkastest, Valgesulest ja tema saatusest ning elukäigust. Selgub, et merikotkal on mitu pesitsuspaika. See, mille kohal poisid teda märkasid, on tagavarakodu. Valgesule esivanemad olid tulnud Palutaguse laantesse Soomest, Valgesulg ise oli oma sugukonna pesapaikade kuues valdaja.

Kuid tagasi poiste juurde, õigupoolest Ennu juurde. Saame temaga veidi lähemalt tuttavaks. Ka temast peaks saama kuulus pianist, mistõttu peab ta ka suvel maal iga päev paar tundi klaverimängu harjutama. Lisaks peab ta valvama oma nooremat venda, kes on paras naaskel ja tahab pidevalt midagi teha. Enn peab olema nutikas, et oma vennale tegevust leida. Väga lahe on see, kuidas Enn oma nooremale vennale „hiired“ välja nuputab. Lugege sellest, see on vägagi lõbus peatükk. Loomulikult tahaks Enn ka looduses olla, eriti nüüd, kui tal on uus sõber - Mardus, kes on tõeline loodusesõber, kes teab palju lindudest ja raatsib sellest ka Ennule rääkida.

Ennu juurest liigumegi edasi Marduse juurde. Saame teada, et Mardusel on ka suurem vend, kes õppinud ülikoolis ja ta on ornitoloog, kes tegeleb ka looduskaitsega. Ta on Piisamäe looduskaitseala juhataja. Hetkel on Valter Maavere siiski haiglas, sest talle ja tema mootorrattale oli otsa sõitnud pulmapeolt koju kihutav auto. Valteri siniste kaantega linnuvaatluskaustik on jäänud koju ja see on Marduse käes. See on kaustik, milles on kirjas andmeid ka kotkaste kohta, sh. muret nende saatuse  pärast, sest kotkad on väljasuremisohus ja seda paljuski tänu inimeste tegevusele. Valter on olnud see, kes sellele tähelepanu on pööranud ning juhtinud ja paljud on pidanud oma julma tegevuse pärast trahvi maksma. Nüüd saab kaustikusse sissekande teha Mardus, sest arvatavasti on ta kindlaks teinud merikotka pesapaiga!

Tagasi vana Valgesule juurde. Saame osa linnu jahiretkest ja sellest, kuidas vana isalind endale uue kaaslase leiab, noore emalinnu, kel nimeks Lapikküüs .Vana isalinnu ja noore emalinnu kooselu algus pole lihtne, kuid siiski hakkavad nad koos elama, ja ka järglasi kasvatama.

Mardus ja Enn otsustavad minna uurima, kus võiks merikotka pesa olla. Minnakse läbi metsa, läbi raba, kuni jõutaksegi kohale. Hetk hiljem mõistab Mardus, et see on olnud vale samm, sest kotkad võivad ju inimesi karta ja seetõttu oma pesapaiga hüljata. Mardus tõdeb, et nad peavad sealt kiiresti lahkuma ning unustama selle, kus nad pesapaika nägid. Nii oleks vist kõikidel kõige parem, kuid tegelikult ei lähe asjad täpselt nii, pigem vastupidi ja poistel tuleb pesapaika tagasi tulla, kusjuures korduvalt.

Õige varsti levib külas paanika – ringi on luusimas hunt, kes murrab lambaid, isegi vasikate kallal olevat ta käinud. Mida teha? Küla meier otsustab asja ise käsile võtta ning jätab metsa lambakorjuse, millele ta rotimürki paneb. Kahjuks saab see saatuslikuks mitte hundile, vaid hoopis kotkapaarile, kes mõlemad korjust söömas käivad. Mõlemad linnud surevad, pessa jääb ootama näljane kotkapoeg, väike Valgesulg!

Jah, kotkapoeg on jäänud üksi, veidi varem on ta pesast välja tõuganud oma noorema venna, nüüd on hukkunud tema vanemad ja tal on nälg! Ta ei oska veel lennata ja toit ise kotkapesasse ei tule. Linnukese mure on tõsine ja saatus võib olla tallegi üsna karm, kuni ühel hetkel ilmuvad kõrgele kuuselatva, kotkapesa lähedusse kaks pead! Need on Mardus ja Enn, kes on taibanud, et pesas võib olla kotkapoeg, kes äkki vajab abi, vajab süüa! Poistel on kaasas kaks rabaservast leitud ussi, mis väikesele Valgesulele igati meeltmööda on.

Sedasi saavadki kaks poissi endale ülesande, nad peavad hakkama muretsema kotkapojale süüa ja see pole sugugi lihtne. Nii peab Enn varastama oma kodust liha, tuleb saada paar küülikut ühelt vahvalt külapoisilt, Mardus käib kala püüdmas, tal õnnestub kätte saada pirakas haug. Isegi üks rangisjalgne taks, kel nimeks Maks, viiakse metsa mägrajahile. Kõik selleks, et aidata kotkapojal kasvada.

Ma ei saa teile muidugi tervet raamatut ette jutustada, kuid lood lähevad vägagi põnevaks - samasse kanti satub salakütt, kes metskitse maha laseb. Seda kuulevad pealt poisid, kes just samal ajal metsas „mägrajahil“ on. Umbes samal ajal saabub külla abimetsaülema sõber linnast. Lugeja saab teada, et tegemist on kriminalist-uurijaga, kes tulnud lihtsalt linnakärast puhkusele, kuid nüüd saab ta hoopis tööd teha, sest salakütt on vaja tabada.

Samal ajal üritab salakütt tabada poisse, kes teda arvatavasti nägid, kui ta metskitse maha lasi. Poisid üritavad aidata jätkuvalt väikest Valgesulge, kas nad viivad oma tegutsemisega haruldase linnu jälile ka salaküti?

Saame osa veel ka sellest, kuidas Mardus sohu vajub ja kes teda sealt päästab! Saame teada, et salaküti hingel on veel igasugu patte, üks hullem kui teine. Uurija Erkki Kitner on üsna nutikas mees, kes üsna salakavala nipi välja mõtleb, kuidas salakütti tabada. Millise, selle peate ise välja selgitama ja üsnagi ootamatu on ka see, kes salakütiks osutub!

Lisaks põnevatele sündmustele lööme kaasa ka väikese Valgesule esimestele tiivakatsetustele ning esimesele lennule, ja see on ilmatuma ilus vaatepilt.

Selline vahva, seikluslik, loodusesõbarlik, õpetlik ja põnev raamat on see „Viimane Valgesulg“. Raamat, mida võivad lugeda nii loodusesõbrad kui ka need, kellele meeldivad põnevad seiklused ja vahvad lasteraamatud.


Suurepärased pildid on joonistanud Edgar Valter.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad