KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Anneli Palo "Eesti metsad"
Uus raamat: Anneli Palo "Eesti metsad" (7 jaanuar 2017)


Anneli Palo

„Eesti metsad“

(Varrak)

 

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Nii isa kui ema poolt põline võrokõnõ Anneli Palo kasvas maal, looduseuurijaks olevat lubanud hakata viieselt ning algust tegi sellega koolipõlves. Tartu ülikooli lõpetas ta 1991. aastal kui botaanik-ökoloog. Pärast ülikooli osales mitmetes looduse inventeerimise projektides ning huvi kaartide, aerofotode ja looduskaitse vastu päädis doktorikraadiga maastikuökoloogias ja keskkonnakaitses (2005). Põhjalikumalt on Anneli Palo tegelnud metsadega, sealhulgas metsa vääriselupaikade ja loodusdirektiivi metsaelupaikadega. Ta peab ennast praktikuks, kes armastab välitöid, pildistamist ja eesti keeles kirjutamist. Töötab teadurina TÜ geograafia osakonnas.

 

Raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud mitmeid väga huvitavaid raamatuid, mis räägivad meile Eestimaa loodusest. Nii on ilmunud raamatud soodest, röövlindudest, imetajatest, metsamarjadest, lindude rändest jpm.

Selle väga huvitava raamatu eessõnas ütleb Anneli Palo, et tema näeb metsa kui pidevas muutumises olevat maastikku, mille praegune ilme on lähema või kaugema mineviku pärand. Mets on ühtlasi ökosüsteem – ta on üleni elus, alustades puudest ja lõpetades mikroskoopilise mullaekustikuga.

Käesolev raamat keskendub tänaste loodusmetsade kujunemisele.

Raamatus on mitmeid peatükke, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks.

Alustatakse metsa mõistest. Siin ütleb raamatu autor näiteks seda, et metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel.

 

Järgmine peatükk kinnitab, et pole midagi elusamat kui surnud puu. Siin öeldakse, et elusate puude kõrval kuulub metsaökosüsteemi lahutamatult ka seente ning paljude teiste organismide elutegevuse tulemusel kõdunev puit.

Kas Eestis on ürgmetsad või põlismetsad? Ürgmetsadeks nimetatakse inimtegevusest töiesti puutumatult kasvanud metsi. Ürgmetsi Eestis pole, sest inimtegevus on ühel või teisel moel jõudnud kõikjale.

Loodusmetsad. Enamik tänastest looduskaitsealade metsadest on loodusmetsad. Need on mõnikümmend kuni paar-kolmsada aastat tagasi mõõdukalt ja paiguti isegi tugevalt majandatud. Loodusmetsade puistud on seetõttu tihedamad kui põlismetsades ning puude vanuseline ning liigiline kooslus on ühtlasem.

Järgmine peatükk jutustab meile sellest, kuidas jälitada metsa ajalugu? Alustame kaartidelt. Kirjalikke allikaid ja kaarte leidub Eestis enamasti vaid viimase paari-kolme sajandi kohta. Ükskikud konkreetse paigaga kokku viidavad maastikukirjeldused, maalid, graafilised lehed ning kunstilised kaardid pärinevad keskajast.

Aga siiski, kui vana on puu? Metsas toimunud muutuste mõistmiseks tuleb hinnata puude vanust. Kõige täpsema vanuse saab aastarõngaid lugedes, olgu siis juurdekasvupuuri südamikust või kännult.

Männi, kuuse ja lehtpuude vanus? Mänd võiks Eestis elada 350-500 aastaseks. Läbi aegade on männikute parimaks raiumisvanuseks peetud 100-110 aastat, nüüd juba 90 aastat ja varemgi, kui tüved on jämedad. Kuuse vanust on pelgalt puu välimuse järgi raske hinnata. Kuuse tüved elavad meil 250-300 aastaseks, kuid tänu vegetatiivsele paljunemisele võib ka madala ja esmapilgul noore puu juurestik olla palju vanem. Tundrast on leitud tuhandeaastaseid kuuski. Lehtpuude eluiga varieerub suurtes piirides nii liigiti kui olenevalt kasvukohast. Hall lepp, pihlakas, pooppuu ja toomingas jõuavad harva saja aastani. Sanglepp, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120-130 aastaselt. Tamme, suure pärna, jalaka ja vahtra puistuid on lubatud raiuda 90-aastaselt.

Järgmine peatükk jutustab metsast ja keskkonnatingimustest ja siingi on mitu alapeatükki. Metsamullad. Mula lähtekivim ja sellele kujunenud mulla omadused ning veerežiim määravad, missugused puuliigid, põõsad ja rohttaimed metsas kasvavad. Seejärel on juttu liivamullal ja happelisel turbal kasvavatest metsadest, keskmise viljakusega muldadest ja viljakatest muldadest.

Juttu on ka kasvukattetüüpide rühmadest – nõmme., palu-, loo-, laane- ja salumetsad, soostuvad metsad ehk soovikumetsad, rabastuvad metsad, (klass) soometsad. Lisaks veel reljeefi mõju metsale, loodus tühja kohta ei salli – esikmetsad. Reljeefi vaheldusrikkus metsamaastikul tähendab üldjuhul ka kasvukohtade mitmekesisust. Erinevatel aladel – kuivadel, paraniisketel või märgadel – on taimede kasvuks ning orgaanilise aine lagunemiseks erinevad tingimused.

Järgmine peatükk on protsessidest metsamaastikul. Näiteks soostumine ja kuivendamine. Soostumiseks peab lisanduv veehulk ületama äravoolu ning aurustumise, oluline on ka vee liikuvus. Metsade looduslik soostumine on kestev looduslik protsess, millega liigid on suurepäraselt kohastunud. Kuivendamine kajastub liigilises koosluses väga kiiresti ning paljud liigid surevad siis välja, samal ajal tõuseb generalistide ehk kõikjal metsamaastikus esinevate liikide arv ja suureneb isendite ohtrus.

Samas peatükis on juttu ka looduslikest häiringutest. Kõige võimsamad metsamaastikul toimuvad ehk metsaökosüsteemile omased looduslikud häiringud on metsapõlengud ning tormid ja üleujutused. Inimtekkeliste häiringutena käsitletakse metsades niitmist ja karjatamist ning metsaraiet. Konkreetse puistu tasemel põhjustavad häiringuid ka mõnede putuka- ja seeneliikide masspaljunemine, tuuleheide, ulukid (koprad, põdrad, metssead) ja märg raske lumi või jäävihm.

Eelviimane peatükk on kultuurmaastikele kujunenud metsadest. Siin saame lugeda puisrohumaade lugu, kuidas ära tunda kunagisele puisrohumaale kasvanud metsa; põldudele, niitudele ja lagedatele karjamaadele kasvanud metsad – võsast loodusmetsaks – puuliikde vaheldus. Pikemalt räägitakse hallist lepast, põõsastikest, männist, kasest, kuusest, haavast ja saarest.

Lisaks peatutakse ka teistel võsastunud põllumajanduskülvikute tunnustel metsas.

 

Ja lõpuks ka metsamajandus. Siin on pikemalt juttu ka metsamajandusliku tegevuse tunnustest loodusmetsas.

Selline väga huvitav ja põnev raamat Eesti metsadest, mida ilmestab suurepäarselt ka lai valik fotosid, lisaks ka mõned kaardid, joonised.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad