KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Anton Hansen Tammsaare "Meie rebane. Lugu noortele"
Uus raamat: Anton Hansen Tammsaare "Meie rebane. Lugu noortele" (26 veebruar 2017)


Anton Hansen Tammsaare

„Meie rebane. Lugu noortele“

(Kentaur)

 

Metsavaht Kirep päästab laant laastava tulekahju käest väikese rebasekutsika ning võtab ta koju kaasa. Metsavahi poeg Ats pole elu sees nii põnevat looma nii lähedalt näinud ning rebasega tegelemisest saab tema lapsepõlve üks meeldejäävamaid tegelasi. 

Ats annab rebasele nimeks Mossa ning õpetab talle aegamisi kõike, mida üks tubli loomkaaslane oskama peaks – koeraga mängimist, keti otsas jalutamist, koos metsas käimist. Metsloom jääb loomulikult alati metsloomaks, ent rebane Mossa muutub tasapisi siiski üha rohkem ka kodulooma moodi. Isegi vabaks saades ei taha ta enam kaua metsas olla – kodus ootavad ju toit ja oma pesakoht, sõbrad Ats ja koer Piitsu samuti. 

Liigutav klassikalugu annab teadmisi loomade elust ja käitumisest ning pakub võimalusi mõtiskleda looduse, sõpruse ja vabaduse üle.

 

Meie kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare “Meie rebane” ilmus algupäraselt juba 1932. aastal ja pärast seda on raamatust ilmunud mitmeid kordustrükke. Mäletan oma lapsepõlvest, et lugesin seda trükki, mis ilmus 1974. aastal, millele oli vahvad pildid joonistanud Evi Sepp. Raamatut olen lugenud, raamatut mäletan, aga kummalisel kombel ei mäletanud ma selle sisu, mistõttu on vahva seda raamatut uuesti lugeda ja selle südnmusi meenutada. Äkki midagi ikka tuleb meelde?

Lugu algab ilmeilusal kevadisel päeval. Maa ja metsad olid kuivad nagu suvise põua ajal. Metsavaht Kirep käis mitu korda päevas lähedalt mäenukilt vaatamas, kas ehk kusagil ei pasita metsapõlemise suitsu. Sel ajal, kui Kirep heitis lõunauinakule, käis olukorda “kontrollimas” tema kuue-seitsmene poeg Ats. Ega Atsile sinna minna lubatud ei olnudki, sest poiss peab mäenukile jõudmiseks minema üle oja, mille purdel oli ta paar aastat tagasi komistanud ja ojja kukkunud ja oleks peaaegu uppunud. Paha lugu muidugi. Raamatus selgubki, et Ats ongi selline elavaloomuline ja uudishimulik poiss, mistõttu tuleb tal mitu korda ette ka igasugu pahandusi ja komejante, mis sageli võinuks lõppeda vägagi halvasti. Ega Ats paha poiss ei ole, ta lihtsalt tahab kõike näha, mõista ja aru saada.

Sel päeval Ats märgabki noorest tihdeast männikust tõusvat “suitsutomu”. Metsas on tulekahi. Ats jookseb seda kiirelt isale teatama ja õnneks saadakse külarahva abiga õhtuks metsas tulele piir panna. Metsavaht jääb mõneks ajaks metsa valvama, et tulekahi uuesti ei sütiks ja äkki märkab ta kolme rebasepoega. Neist kaks panevad jooksu, kuid ühe väikese rebase saab ta kätte ja mees otsustab pisikese selli koju viia.

Kodus paneb mees rebasepoja laudkasti, mille kaane jätab irvakile, et rebane õhku ja valgust saaks, kaanele paneb ta raske kivi, et kaant poleks võimalik nihutada. On ju kodus uudishimulik Ats, kes kindlasti tahaks rebasega lähemalt tuttavaks saada.

Atsile rebasepoeg meeldibki ja pakub väiksele poisile suurt huvi. Poisi arvates on väike rebane ilus, sest tal on ilusad põlevad silmad. Esialgu on rebasepoeg väga arg ja ei tee väikesest Atsist väljagi.

Ats otsustab panna rebasele nime., kuidas teda muidu kutsuda. Neil on kodus koer, kel nimeks Sossa, siis otsustab ta panna nimeks Mossa. Sossa ja Mossa! Atsi ema kinnitab, et see ei ole päris hea valik, sest loomad ei saa ju sedasi aru, keda parajasti kutsutakse. Atsile tuleb hea mõte – Sossa saab endale tagasi oma van anime ehk Piitsu. Igal juhul on väikese rebase nimi nüüdsest Mossa.

Uudishimulik Ats tahaks rebast loomulikult lähemalt näha, mida sa ikka läbi selle pisikese kastipilu näed. Ta üritab kastikaanele suuremat vahet sisse saada, kuid sedasi, et isa ega ema aru ei saaks. Pingutab, mis ta pingutab, kuid õnneks ta lei lähe, vaata, et jääb veel kaanel oleva raske kivi alla. Hiljem saab isa sellest aktsioonist aru ja poiss saab isa käest kõvasti võtta. Mis on ikka keelatud, see on keelatud.

Ühel päevak avastab Ats, et rebasele see kastis istumine ei meeldi, sest tema silmad ei pole nii hästi kui enne ja karv pole ka enam nii ilus. Vahva, et väike poiss selliseid asju märkab. Ema teeb isale ettepaneku, et mees peaks rebasele parema paiga muretsema, kus ta saaks rohkem õhku ja päikest. Isa otsustab teha rebasele kaelarihma ja panna ta väljas keti otsa, sest on ju ka suvi kohe-kohe käes. Ka Atsile tundub olevat see hea plaan ja ta loodab, et isa poest kähku vajalikud asjad toob. Aeg venib ja venib, kuigi jut on vaid paarist-kolmest päevast. Lõpuks on see päev käes, isa läheb poodi ja naaseb vajalike asjadega, kuid ka siis ei ole tal kuhugile kiiret, räägib hoopis emaga juttu. Kärsit Ats läheb poest toodud pakki lähemalt piiluma ja suudab ära kaotada kaks vajalikku kruvi. Loomuliklult tuleb ka see päevavalgele, ja Ats saab taaskord isa käest võtta, kuigi kruvid leitakse õnneks üles.

Lõpuks saabki rebane keti külge. Õues pakub ta veelgi rohkem huvi nii Atsile kui ka Piitsule. Õige varsti hakkavad rebane ja koer omavahel mängima.

Kuid juhtumisi on selles raamatus veel ja veel. No näiteks lugu kukega. Ats ei saa majapidamises oleva kukega mitte kuidagi läbi. Poiss käib ja narrib kirejat, sest miks ta siis sedasi kireb ja uhke on. Narrimine lõpeb kukele kahjuks ühel heal päeval väga halvasti. Kuidas? Seda peate ise välja uurima. Igaljuhul saab ka Ats taaskord ühe korraliku õppetunni, et elu võib olla üsnagi lühike ja dramaatiline.

Tasahilju õpetavad ema, isa ja Ats rebast ka keti otsas jalutama. Loomulikult pole see lihtne, sest rebane on ju ikkagi metsloom.

Saabub sügis. Ilmad lähevad külmaks ja rebane võetakse enda juurde tuppa elama. Toas on ta ka talvel, kuigi nüüd käiakse rebasega juba ka metsas jalutamas. Ühel heal päeval rebane laseb jalga, ka selles on süüd Atsil, kuid õnneks tuleb rebane tagasi. Ta on pererahvaga harjunud ja kodus antakse ju talle ka süüa.

Saabub kevad. Mossa on pandud tagasi keti külge, kuid ta näib olevat kurb, sest miski kisub teda metsa poole. Eks see ole see kevad ja loodusekutse. Ats laseb kogemata Mossa lahti, või kas see oli ikka kogemata. Igal juhul paneb rebane metsa poole ajama, kuid… tuleb ka seekord tagasi.

Seejärel lubatakse rebasel ka kevadel toas olla ja seal tekitab ta seekord üsna tuleohtliku olukorra, kuid saab ka parasjagu nalja, kui pererahvas ühel heal päeva märkab, kuidas Moss ennast läbi katuse on ajanud, et ümbrust paremini näha.

Õige varsti on selge, et Mossa ei lähe kodust enam kaugele ja teda hakatakse ka metsa lahtiselt kaasa võtma, vaid väike ketijupp on tal küljes, nii igaks juhuks.

Ja, kui tundub, et asjad on igati hästi, juhtub midagi väga hirmsat ning sündmused võtavad vägagi traagilise varjundi. Millise? Selle peate ise välja uurima.

Igal juhul on “Meie rebane” üks igati huvitav ja kaasakiskuv lugu, milles metsik loodus kohtub inimeste argieluga. Lugu, milles metsikust loomast saab pereliige, kuid siiski, temas säilib ka “ürgne kutse” – kihk loodusesse, vabadusiha.

Meie kirjandusklassiku väga huvitav ja suurepäraselt kirjutatud lugu.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad