KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Olga Volkova ''Mina olen rebane''
Uus raamat: Olga Volkova ''Mina olen rebane'' (9 aprill 2017)


Olga Volkova

„Mina olen rebane“

(Pegasus)

 

Kuidas rebast ka ei kutsuta: reinuvader, punasaba, kanavaras, vanakaval! Huvitav, kas ta on tõesti kõige kavalam? Paistab, et jah! Aga kas sa teadsid, et mõned rebased oskavad kassi kombel puude otsas ronida? Või mitu hammast on rebasel suus? Ja milleks neile saba? Just sinu jaoks seletab rebane ise selles raamatus ära kõik need ja veel paljud muudki saladused!

Mina olen rebane” on esimene raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Me kõik otsime ufosid, aga ei märka isegi neid olendeid, kes elutsevad meie kõrval. Paljudel loomadel on erakordsed võimed, nad oskavad mitut asja teha palju paremini kui meie. Selle sarja raamatutes ootab sind palju avastusi ja ootamatuid üllatusi, kuna isegi kõige enam tuntud loomad oskavad saladust pidada. Me avaldame sulle vaid mõned nende saladused!
Raamatusarja on loonud vene kirjastus Альпина Паблишер koostöös Moskva loomaaiaga. See sari valiti Venemaa raamatukonkursil „Revizor” 2016. aasta parimaks uuenduslikuks raamatuprojektiks.
Järgmisena ilmuvad „Mina olen siil” ja „Mina olen pingviin”.

 

See on üks väga vahva ja lahe, lastele mõeldud loodusraamat, milles saame tuttavaks rebasega.


Väga lahe on see, et selles raamatus jutustab rebastest rebane ise, vähemalt autor on selle sedaviisi edasi andnud. Juba raamatu algus on igati muhe ja humoorikas, sest lugege esimese peatüki „Olen täiuslik“ algust ise: „Mind teavad kõik, kuna olen ju staar – kõige ilusam ja kõige targem! Oh mis silmad, oh mis kõrvad! Oh mis saba, oh mis karvad! Oh mis näolapp, oh mis kikud! Ma olen nii kaunis, et ilma minuta ei saa hakkama!“ On ju vahva algus ja need on ju rebase enda sõnad. Ja tegelikult, täiesti võimalik, et rebased endast just sedamoodi mõtlevadki.


Esimese peatüki lõpus saame teada ka igasugu huvitavaid fakte – rebaste sugulased on koerlased, kes rebastele ei meeldi, kuid rebaste suguvõsas on ka palju meeldivamaid isendeid: kääbusrebane, afgaani rebane, bengali rebane, liivarebane, tiibeti rebane, fennekrebased. Viimati mainitud on pisikesed, kõigest 30 cm pikad. Suurelt on välja toodud see, et rebase saba pikkus on 40 kuni 60 cm, pool kehapikkusest.

Raamatu teine peatükk on „Elan, kus tahan“, sest rebaseid võib kohata metsades, kõrbetes, mägedes, rohtlates ja isegi linnades. Looduses elab 11-12 liiki rebaseid ja nad võivad elada tõepoolest, kus tahavad: Aasias, Aafrikas, Ameerikas, isegi Austraalias. Metsikus looduses elavad rebased üheksa-aastaseks, kuid inimkodus võivad nad elada lausa kahekümneseks.


Seejärel on juttu rebase ilust, eriti nende talvekasukast ja pikast, kohevast, ilusast ja väga kasulikust sabast. Selgub, et rebased võivad olla ruuged, erkpunased, pruunid, kollased, valged, mustad ja tähnilised. Nad vahetavad karva 2 korda aastas.

Neljas peatükk on „Hammustan! Küünistan!“. Rebastel on 42 hammast, mis on kümme rohkem kui inimesel, kõrvukrebasel on lausa 48 hammast. Rebastel on ka ägedad küünised, millega ta kaevab mida iganes. Urgusid rebased ise kaevata ei viitsi, pigem võtavad kellegi teise uru endale.

Edasi on juttu sellest, et rebane näeb ja kuuleb kõike. Rebane kuuleb hiire piiksumist 800 meetri kauguselt. Nende silmades on eriline särakile, mis peegeldab valgust ja soodustab hämaras nägemist.

Ja veel, rebased on osavad ja kiired. Nad võivad hüpata kaugust 4,5 meetrit ehk 5 korda rohkem oma kehapikkusest. Tikksirge rebane hüppab 2 meetri kõrgusele, mis on rohkem kui inimese pikkus. Kääbusrebased põgenevad kiskjate eest kiirusega enam kui 40 kilomeetrit tunnis!


Raamatu seitsmendas peatükis selgub, et rebane oskab kõike. Hallrebane võib isegi puude otsa ronida, mõnesed rebased hüppavad kaljudel sama vingelt kui mägikitsed. Rebased oskavad suurepäraselt kavaldada, nad segavad osavalt jälgi ja poevad peitu. Jahti pidades võib rebane surnut teeselda ja tundide kaupa lamada uru lävel, kus pesitseb saak.

Loeme edasi. Mida rebane sööb? Rebase menüüs on enam kui 100 loomaliiki ja 50 taimeliiki. Et kõht oleks täis, peab rebane päevas püüdma 5 kuni 20 hiirt. Rebase peamine söök on hiired. Harva ka jänesed, linnud, munad, konnad, maod, väikesed kalad, vähid, limused, putukad... magustoiduks sobivad marjad, eriti metsmaasikad ja mustikad.

Raamatus tehakse juttu veel rebase kodust, rebase perest (rebaseemal võib olla 2 kuni 13 kutsikat, kes saavad täiskasvanuks 2-aasta vanuselt), rebase vaenlastest.


Raamatu lõpus uuritakse, mida räägitakse rebase kavalusest ja salalikkusest muinasjuttudes. Alustatakse sabast, urust, jälgedest, saagi püüdmisest, karvahooldusest. Saame teada sedagi, kuidas rebast veel kutsutakse. Kas tead, et aasadel kasvab rebasesaba? Kes on taevarebased? Kus asub Rebasekarva udukogu? Kas rebast on võimalik kodustada?

Lõpuks veel kokkuvõte eesti keeles ilmunud raamatutest, kus räägitakse rebasest, lisaks ka ülevaade filmidest ja multifilmidest, mida tasuks kõikidel rebaste-huvilistel vaadata.

 

Selline äge ja mõnus loodusraamat rebasest on see „Mina olen rebane“, mida soovitan kõikidel lugeda. Raamatu tagakaanel on märge, et kõige paremini sobib see lugejale, kel vanust 6 aastat ja veidi rohkem.

 

Väga lõbusad, muhedad ja lapsesõbralikud pildid on joonistanud Okasana Mosalova.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad