KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Marju Kõivupuu ''Loomad eestlaste elus ja folklooris''
Uus raamat: Marju Kõivupuu ''Loomad eestlaste elus ja folklooris'' (22 juuli 2017)


Marju Kõivupuu

„Loomad eestlaste elus ja folklooris“

(Tänapäev)

 

Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele.

Kindlasti ei mahu nende kaante vahele kõik põnev, mida Eesti loomapärimusest leida võib – ja see polegi autori eesmärk –, kuid loodetavasti leiavad lugejad raamatust mõndagi põnevat. 

 

Kirjastuse „Tänapäev“ väga huvitavas ja põnevas loodusraamatute sarjas „Looduse lood“ on ilmunud juba mitu väga vahvat ja sisukat loodusraamatut: Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“, Amy Stewarti „Kurjad taimed“, Aleksei ja Markus Turovski „Teekond urust templisse“. Nüüd on samas sarjas ilmunud neljas raamat, eesti autori oma ehk Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“. Jällegi väga põnev lugemine, mis käistleb loodust, folkloori, eestlasi jm. Aastaste jooksul on Marju Kõivupuu ka varem kirjutanud huvitavaid raamatuid: „101 Eesti pühapaika“, „Eestlase eluring“, „Hinged puhkavad puudes“, „Igal hädal oma arst, igal tõvel oma rohi“ jpt.

 

Marju Kõivupuu uus raamat algab sissejuhatusega, milles autor tõdeb, et iga suurem kirjatöö saab millestki alguse. Selgub, et raamatu juured ulatuvad tagasi kaugesse lapsepõlve, kus nagu igal maalapsel, nii ka raamatu autoril olid niivõrd-kuivõrd omad loomad. Autori esimene loom, õigupoolest küll kodulind, oli pruunisuleline kana, kena lopsaka punase harjaga. Autor meenutab oma kana, kuid ka lumivalget kassi, lumivalgeid siile, lehmi-lambaid-sigu, lisaks isegi ka koloraado mardikat, merisiga, sabata rotti jt. Näib, et raamatu autoril on loomi oma elus olnud ikka vägagi mitmeid, mis on ju vahva.

 

Marju Kõivupuu kinnitab, et pärimus looduses ja loodus pärimuses köidab inimesi ka tänapäeval ning just see motiveeris teda koostama-kirjutama seda raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetel pärimuspõhisest vaatevinklist. Autor lisab, et pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: vaatluse all on mets- ja veeloomad, kodu- ja lemmikloomad, ohtlikud loomad, mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis, aga ka loomamatused.

Marju Kõivupuu toob esile ka ameerika psühholoogi Harold Herzogi kaks huvitavat mõtet – inimese ja loomade peamine erinevus on inimese armastus (lemmik)loomade vastu – loomadel puuduvad lemmikloomad. Lisaks ka see, miks me ühtesid loomi sööme, teisi nunnutame, aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada.

Autor lisab veel seda, et tema mõtiskleb selle üle, miks mõne mets- või kodulooma kohta on suhteliselt rikkalikult rahvapärimust, teiste kohta pole aga ei talletatud ega suulises käibes õigupoolest suurt midagi, kuigi nii ühed kui teised on meie kõrval üsna tavalised kaaslased. Üks selline „vaikitud“ loom on meie 2017. aasta loomaks valitud metskits.

 

Raamat algab peatükiga metsloomadest. Selgub, et rahvapärimuses on esikohal hunt – kiskja, kes on läbi aegade olnud ohtlik nii koduloomadele kui ka inimestele. Hundist tehakse selles peatükis esimesena ka pikemalt juttu. Autor toob välja vahvaid lõike rahvapärimusest, kuid ka argielust, leiame mitmeid huvitavaid fakte. Saame teada, et hundid on jätnud rohkem või vähem märgatavaid jälgi isegi meie kohanimedesse, palju on Eestis hundikivisid. Kas oled kuulnud, kui hunt ilmutas ennast unenägudes, siis oli oodata kosilasi, kuid sedagi,et tegemist võib tulla mõne halva inimese või kohtuga.

Hundile järgneb karu, täpsemalt pruunkaru. Meil on võimalus lugeda huvitavaid fakte karu ja tema käitumise ning eluviisi kohta, kuid ka seda, mida me pärimustest teada saame. Juttu tehakse karukelladest, talveunest, karu rahvapärastest nimedest (mesikäpp, metsa- või laaneott, ott, laijalg, päntjalg, metsasaks, vader, vanaläll või –lell, (vana)onu, päts jne). Juttu on karudest manside usundis, mordvalaste mütoloogias, lisaks veel karutantsitajatest, karupäevast 13 juulil, kurikuulsast Ruhnu karust aastal 2006, kaisukarudest, karudest kujutavs kunstis, kirjanduses, „Karu-Aabitsast“, karust vapiloomana, karust perekonnanimena, Karuteene medalist jpm.

Metsloomade peatükis järgnevad hundile ja karule mäger, jänes, siil ja rebane.

 

Teises peatükis „Veeloomad“ jutustab Marju Kõivupuu lugejale ebapärlikarbist, vähist, koprast, hülgest ja vaalast.

Kolmas peatükk on „Koduloomad“ – siin toimetavad koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas, siga, kodukits.

Neljas peatükk on „Endeloomad“. Siin on juttu mustast kassist, loomade käitumisest, mis ennustab ilma, nirgist – õnneloomast laudas, ämblikust – õnneloomast majas, õnneloomadest postkaartidel.

Viies peatükk võtab kokku ohvriloomad, seejärel juba hirmsad loomad, mütoloogilised loomad (nt. palunõid, ussikuningas, rotikuningas jt.). Eelviimane peatükk on „Loomad ja rahvameditsiin“ ja viimane peatükk on „Lemmikloomad“.

 

Selline väga huvitav, sisukas ja põnev raamat on Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“, mis sobib lugemiseks nii noorele kui ka vanale. Nendele, kes huvituvad loodusest, nendele, kes huvituvad folkloorist ja pärimustest jpt.


5+ lugemine!

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad