KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Rosamund Young "Lehmade salajane elu"
Uus raamat: Rosamund Young "Lehmade salajane elu" (8 november 2017)


Rosamund Young

„Lehmade salajane elu“

(Tänapäev)

 

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi.

Fat Hat eelistab naistele mehi. Chippy Minton keeldub poriste jalgadega voodisse minemast ning ilmub alati enne magamaminekut lauta sugemisrituaalile. Jake’il on pahe – ta hingab Land Roveri väljalasketorust süsinikdioksiidiaure. Gemima tervitab kõiki inimesi tigeda pearaputusega ning on metsikult iseseisev.

See raamat on hell ja südantsoojendav kroonika, millest selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad.

Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. Rosamund Youngi võluvas ja kaunite illustratsioonidega raamatus näeme lehma täiesti uues valguses.

 

Raamatusarjas „Looduse lood“ on ilmunud jällegi üks vahva ja väga huvitav raamat, mis jutustab meile tõepoolest lehmadest ja nende salajasest elust. Üsna ootamatu, et on kirjutatud raamat just lehmadest, kuid tegelikult on ka nende elu igati põnev ja kajastamist väärt päris kindlasti.

Raamatu alguses ütleb autor: „Minu esimesed mälestused loomalugudest on mu vanemate jutustused lehmadest, sigadest, kanadest ja metslindudest. Loodan, et jätkan oma kirjutistega seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.“

Seejärel juba raamatu sissejuhatus, milles Rosamund Young räägib sellest, miks ta selle raamatu kirjutas, mis on tema jaoks oluline, ta räägib ka iseendast ja talupidamisest. Autor tõdeb: „Kui jälgite, kuidas lehmad ja vasikad mängivad, üksteise eest hoolitsevad või kiindumust väljendavad, näete neid hoopis uue nurga alt, kui teate, et need on õed-vennad, nõod, sõbrad või vihavaenlased. Kui mõistate, et loomad on isiksused, märkate, kui tihti vanemad vennad nooremaid hoiavad, kuidas õed väldivad üksteise seltskonda ning millised pered tulevad õhtuks alati kokku, et koos magada, ja millised pere ei tee seda kunagi.“

Ja veel: „Nii nagu inimesedki, on ka lehmad erinevad. Nad võivad olla väga nutikad või hoopis aeglase taibuga; sõbralikud, hoolivad, agressiivsed, sõnakuulelikud, leidlikud, igavad, uhked või häbelikud.“

Esimeses peatükis meenutab autor 1968 aastat, kui nad viivad mullikad ja lehmad, kes parasjagu piima ei andnud karjamaale, kuhu loomad jäid kolmeks kuuks. Koju jäid piimaandjad lehmad. Kui karja kaks poolt uuesti kokku said, on autor veendunud, et nad märkasid, kuidas kaks lehma, Päikesekiir ja Kuukiir, ema ja tütar, seisid külg külje kõrval karjaaidas ning andsid teineteisele ülevaate viimase kolme kuu juhtumistest.

Saame lugeda ka sellest, et lehmadel võib olla vahva huumorimeel, et emade ja vasikate vahelised suhted on tihti keerukad ja põnevad. Mõned emad on leebe loomuga ning vasikad kipuvad neile pähe istuma, teised on võimukad ja kolmandad liiga hooletud.

Rosamund Young jutustab meile ka pullidest, näiteks Jake-nimelisest pullist, kellele meeldis nuusutada süsinikoksiidi aurusid! Siin on juttu ka Fat Hat’ist, kes oli autori kinnitusel erakordne lehm – ta eelistas mehi naistele, kuid ega mehed talle ka eriti meeldinud. Fat Hat ei palunud kunagi midagi, ei abi poegimise juures ega lisatoitu. Ta ei olnud kunagi haige.

Raamatu autor on pannud tähele ka seda, et lehm leinab surnud vasikat palju kauem kui vasikas oma surnud ema. Mõlema leina on võimalik leevendada. Oluline on, et lehm saaks oma lähisugulastega „rääkida“. Abiks on ka teistsuguse, isuäratava toidu pakkumine. Vasikaski peab saama sõprade ja sugulastega suhelda. Inimeste eriline hoolitsus toidu, sugemise ja mõnikord ka tähelepanu hajutamise kujul aitab samuti unustamist kiirendada.

Raamatust loeme ka une kohta. Autor kinnitab, et kõik, mida inimeste une kohta öeldakse – tukkumine, uinak, puhkamine, korraks silma looja laskmine jne -, kehtib täpselt samamoodi nii lehmade, lammaste, kanade kui ka sigade puhul. Kui loomad tunnevad end täiesti rahulikena ja turvaliselt ning leiavad end tuttavast keskkonnast sõprade ja sugulaste keskelt, sirutavad nad end magades täielikult välja. Tihti võib lehma või vasika iga lihase ja hingetõmbe või silmade järgi otsustada, et looma magab sügavalt, kuid reetlikud lokaatoritena toimivad kõrvad annavad mõista, et tegelikult analüüsib loom iga sammu, kriiksu ja praksatust.

Juttu on ka ammumisest ja ammumise variatsioonidest, sellest, et lehmad oskavad otsustada, isegi veislaste sõprusest on juttu.

Autor kinnitab, et kõik loomad on isiksused. Mõned suruvad oma iseloomu teile peale, teised aga liuglevad läbi elu, hoides madalat profiili. Mida paremini te looma tunnete, seda kasulikum talle olla saate.

Saame teada sedagi, et ka lehmadel on omad eelistused. Lehm nimega Bonnet jumaldas õunu – ta unistas neist isegi väljaspool õunahooaega. Loeme sellest, et lehmade üks toredamaid omadusi on hea mälu. Juttu on poegimisest, kehakeelest, sugemisest, piimast ja vasikatempudest.

Lisaks lehmadele on raamatus mõned peatükid, milles on juttu hobustest, lamastest, sigadest, kanadest ja lindudest.

 

Raamatu lõpus on eraldi välja toodud kakskümmend asja, mida võiksid teada lehmadest (lehmad hoiavad ülsteise lapsi, peavad vimma, võivad olla ettearvamatud, igavad, targad, õrnad jne), kanadest (kanad laulavad, kui neil on hea tuju, ning armastavad muusikat kuulata, tükeldavad tibudele toidupalad parajaks, on teadmishimulikud, armastavad mitmekülgset menüüd jne), lammastest (lambad võivad olla väga seltsivad ja hämmastavalt kaastundlikud, võivad olla väga nutikad või juhmid, on enamasti leebe iseloomuga ega käitu agressiivselt, neil on väga pikk mälu, nende vill kaitseb neid külma ja kuuma eest jne) ja sigadest (sead võtavad elu rahulikult, armastavad mugavust ja magavad palju, nad armastavad ümmardamist, on isikliku hügieeni seisukohalt väga nõudlikud, hoiavad oma elamispinna alati puhtana, nad on ainus koduloomaliik, kes rajab tualeti õue jne).

 

Selline väga huvitav ja põnev ja armas raamat on see „Lehmade salajane elu“. Soovitan soojalt kõikidele neile, kellele meeldivad loomad ja loodus, neile, kes tahaksid koduloomadest veidi rohkem teada saada ja nende elu ning käitumist paremini mõista.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad