KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Lewis Carroll "Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"
Uus raamat: Lewis Carroll "Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi" (17 märts 2017)


Lewis Carroll

„Alice Imedemaal.

Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“

(Tänapäev)

Selles raamatus on kaks Alice’i seiklustest rääkivat raamatut ühtede kaante vahel. Käesolev raamat on 2008. aastal ilmunud raamatu kordustrükk.
Kindlasti teatakse paremini esimest raamatut „Alice Imedemaal”, kus peategelane satub läbi küülikuaugu fantastiliste tegelastega maailma. Paljud ei tea, et Alice’i seiklused jätkuvad raamatus „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”, mille tegevus toimub pool aastat hiljem. Tegelased on sama värvikad kui esimeses osas ning kogu tegevus on seotud malemänguga.
Lewis Carroll ehk kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson (1832–1898) oli Inglise kirjanik, matemaatik ja fotograaf. „Alice Imedemaal” esmatrükk ilmus 1865 ja sai kiiresti populaarseks. „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” ilmus 1871. aastal.
Raamatu illustratsioonide autor on John Tenniel (1820–1914), üks tuntumaid Inglise illustraatoreid ja karikaturiste. Selle raamatu pildid kaunistasid ka mõlema raamatu esmatrükke
.

„Alice Imedemaal“ on üks kuulsamaid lasteraamatuid läbi aegade. Seda on ikka ja jälle avaldatud ning ikka ja jälle loetud. Pean siinkohal ausalt tunnistama, et lapsepõlves jäi minul see raamat pooleli või õigupoolest jäin peatuma päris raamatu alguses. Praegu ei suuda ma täpselt meenutada miks see nii juhtus – kas oli raamat minu jaoks liiga raske, lugu liiga kummaline või ei saanud ma kõigest päris hästi aru.

Paljud kirjanduskriitikud ja lugejad on sellest raamatust üsna mitmeti aru saanud, mistõttu arutletakse veel tänagi, kuidas seda tõlgendada, kas see ikka on üldse lasteraamat jne.
Kindel on see, et Lewis Carroll on loonud ülimalt salapärase maailma – Imedemaa, kuhu Alice satub läbi jänese uru. See on sedavõrd müstiline maailm, et lugeja leiab ennast mõttelt, kas tegevus toimub unes…
Päris põnev on see, kuidas Alice loos pidevalt kasvab või kahaneb – kord ta on hirmus suur, siis pisike ning paljud tema sekeldused on just sellest tingitud. Alice ise tõdeb: „Kui ma muinasjutte lugesin, arvasin, et niisuguseid asju iial ei juhtu, – ja nüüd ma olen siin otse keset niisugust lugu! Minu juhtumustest peaks raamatu kirjutama, tõsijutt!“ Nendest seiklustest see raamat pajatabki.

Alice kohtab Imedemaal uskumatult kirjut seltskonda: rääkivaid loomi ja lindusid (Part, Dodo, Loori, Kotkapoeg, Tuvi, Kala-teener, Konn-teener, Irvik Kass, Märtsijänes, Unihiir, Tõuk), väljamõeldud loomi (Valekilpkonn, Grüps), kummalisi inimesi (Hertsoginna, Kübarsepp) ning tegelasi, kes oleks justkui inimtegelased, kuid tegelikult on tegemist kaardipakiga. Kõik sündmused viivad välja lõpuks kohtusse, kus sõna saab ka Alice.

Raamatus on päris palju värsse, mis on üsnagi pikad ja keerulised mõista. Luuletusi tasuks siiski lugeda, sest neis on palju olulist infot ning aitavad raamatust ka paremini aru saada.

„Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ on omamoodi järg raamatule „Alice Imedemaal“ . Siingi jätkuvad Alice’i seiklused kummalisel ja unenäolisel peeglitagusel maal. Juttu on sellest, kuidas Alice sinna satub ja mis seal juhtub.

Ka siin on fantastilisi tegelasi – põhitegelasteks on malendid, kes kõik annavad inimese mõõdu välja nagu Valge Emand ja Must Emand, Ratsanikud, rääkivad lilled, Lõvi ja Ükssarv, kummalised mehikesed Kiigajon ja Käägajon, suurt muna, kuud ja inimest meenutav Kuugel-Muugel jpt.

Alice satub sündmuste keeristesse, mis meenutab malemängu ja ta hakkab liikuma etturina, et jõuda välja kuningannaks. Kas see ka õnnestub, seda ma siinkohal ei paljasta.

Nüüd on mul nii „Alice Imedemaal“ kui ka „Alice peeglitagusel maal“ loetud, kuid kõigest ei saa ma praegugi päris täpselt aru. Äkki oleks pidanud neid raamatuid ikkagi lapsepõlves lugema – ehk peab Imedemaa mõistmiseks olema laps?

Tekst: Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad