KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Marliese Arold "Priidu"
Uus raamat: Marliese Arold "Priidu" (28 märts 2017)


Marliese Arold

„Priidu“

(Ajakirjade Kirjastus)

 

„Kes tahab teha tegemist jänesega, kelle esihambad on üksteisest kohutavalt kaugel ja kes pealegi rääkides pudistab?” mõtleb Priidu ja üritab asjatult oma hiiglaslikke jänesehambaid peita. Õnneks meeldib Priidu Ludvigile ja Susannale täpselt niisugusena, nagu ta on. 

Südamlik lugu jänesest Priidust, kes häbeneb oma suuri hambaid ja seda, et ta s-tähte öelda ei oska. Sõprade abiga mõistab ta, et see ei takista tal olemast vahva kaaslane ja et teistelgi on asju, mis neile enda juures ei meeldi.

 

Selle vahva lasteraamatu esikaanel on üks igati lahe, suurte hammastega jänes, kes närib isukalt porgandit. Jänestele ju porgandid maitsevad, kuid kas temagi ongi Priidu? Uurime järgi.


Lugu raamatus saab alguse ühel imelisel päeval. Päike paistab ja jänes Priidul on suurepärane tuju. Jah, esikaanel olnud jänes on tõepoolest Priidu.

Priidu on söönud kõhu täis vana Martini aiast näpatuid porgandeid. Martin ise on reisil Kanaari saartel ja ta ei ole saanud jänesel silma peal hoida. Pildilt on näha, et Priidu on söönud ikka üsna korraliku koguse porgandeid.

Priidu jalutab vaikselt vilistades üle põllu ja vaatab taevas kogunevaid pilvi. Kas need on nagu pehmed ja nunnud kaisujänesed või hoopis superkiire õhumusilaev?


Äkki hüüab keegi: „Ettevaatust! Kus su silmad ometi on?“ See on siil, kellele Priidu oleks peaaegu peale astunud. Priidu ütleb: „Vabandutt.“ Priidul on suured hambad, mis asuvad üksteisest kaugel, mistõttu ütleb ta „s“ asemel hoopis „t“. See teeb siilile palju nalja ja ta kinnitab, et Priidul on tobedad hambad! See pole muidugi mitte üldse ilus tegu. Loomulikult ei meelde see ka Priidule. Kellele ikka meeldiks, kui tema kohta inetult öeldakse.


Priidu on veidi vihane ja väga õnnetu. Ta läheb puu juurde, mille tüve sees elab tema parim sõber, röövik Ludvig. Ludvig lohutab sõpra. Ta ütleb, et Priidu hambad on sellised nagu on ja need pole üldse mitte koledad. Ludvig lisab, et tema pole kunagi Priidu üle naernud, sest tõeliste sõprade puhul ei ole oluline, kuidas nad välja näevad! See on hiiglama õige mõte.

Priidut see siiski väga palju ei lohuta ja ta jalutab tiigikaldale, kus põrnitseb vett. Ta uurib oma peegelpilti, ta teeb nägusid ja proovib, kuidas hambaid kõige paremini varjata. Ta arvab, kui ta suud lahti ei tee, siis näeb ta hulga kenam välja. See teeb nalja konnale, kes istub tiigis vesiroosilehel ja ka tema naerab. Huvitav, kas ta naerab naljakate nägude üle, mida Priidu teeb või hammaste üle?


Igal juhul otsustab Priidu, et ta ei tee enam kunagi suud lahti, isegi söömise ajal mitte. Ta otsustab hakata sööma öösel, kui mitte keegi ei näe. Ja ta ei lausu enam kunagi ka ühtegi sõna. Ta kaalub hoopis kõhurääkimist! Ma ei tea, kas jänesed oskavad sedasi, kõhu kaudu, rääkida? Mis sina arvad?

Ühel hetkel pöördub Priidu poole üks jäneseplika, kes uurib, kuidas silla juurde saada, sest seal elab tema tädi? Priidu ainult mõmiseb vastuseks, sest ta ei taha ju suud lahti teha ja ta on ikka üsna kehv kõhurääkija. Ta proovib viipekeelt, kuid ka sellest pole abi. Äkki saab Priidu jäenesepilka käekõrval õigesse kohta viia? Jäneseplika pole sellega nõus. Jäneseplika arvab, et Priidu on tumm, kuid tegelikult see ju pole ometigi nii.


Õnneks lendab neist mööda liblikas. See on ju röövik Ludvig, kellest on saanud ilus liblikas. Priidu hakkab Ludvigiga rääkima ja jäneseplika taipab, et Priidu polegi tumm. Kuna ka Ludvig ei oska jänesepilkale, kelle nimi on muideks Susanna, teed juhatada, ei jää Priidul muud üle, kui seda ise teha.

Priidu hakkab rääkima ja selgub, et paljudes sõnades on sees just see „s“-täht, mida Priidu ei suuda väja ütelda. Kuid sellest pole midagi. See ei häiri Susannat üldse mitte. Jäneseplika kinnitab hoopis, et temal on näiteks parem kõrv palju pikem kui vasak, ja hullu pole sellest midagi.

Priidu kinnitab, et ta oskab hästi vilistada ja pilvi võluda. Ta hakkab puhuma ja suurest pilvest, mis on nagu sajajalgne mudasiil, saab hoopis võluhambuline padjaelukas.

Kuidas Priidu seda teeb? Susanna tahaks seda teada. Priidu lubab seda järgmisel päeval näidata, kuid see on juba uus lugu.

Igal juhul meeldib see mõte Susannale ja mul on tunne, et Priidust ja Susannast on saanud sõbrad, kes ka järgmisel päeval kokku saavad. Vaatamata sellele, et Priidul sellised naljakad hambad ja Susannal üks kõrv lühem kui teine. Sõprade vahel sellised asjad ei loe.

 

Selline vahva ja armas lasteraamat on see „Priidu“. Mõnus lugemine, õpetlik ja on ju nii, et sõbrad on ikka hiiglama tähtsad küll.

 

Väga lahedad pildid on joonistanud Annet Rudolph.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad