KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Iko Maran "Londiste, õige nimega vant"
Uus raamat: Iko Maran "Londiste, õige nimega vant" (17 aprill 2017)


Iko Maran

„Londiste, õige nimega Vant“

(Tänapäev)

 

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluv lugu Siimust, kes saab sünnipäevaks täispuhutava kummielevandi nimega Londiste, kelle õige nimi on Vant. Koos suudavad nad teha päris palju pahandust, aga ka targemaks saada. 

Iko Marani tuntud loo juurde kuuluvad lahutamatult Heldur Laretei vahvad pildid.

 

Pean tunnistama, et „Londiste, õige nimega Vant“ oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest. Selle peategelane kummielevant Londiste oli üks minu lemmikuid Naksitrallide, Sipsiku, Nublu, Kunksmoori, Viplala, Pipi Pikksuka, meisterdetektiiv Blomqvisti, katuse Karlssoni, Nils Holgerssoni kõrval.

Raamatu esmatrükk ilmus juba 1979. aastal ehk 38 aastat tagasi.


Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Sünnipäevakingitus“ ja lugu algab raamatu teise peategelase, Siimu sünnipäevaga. Väike poiss saab 4-aastaseks. Ta ärkab, laual on tort ja lilled, voodi ees seisavad ema ja isa. Isal on suur kirju karp käes. Lugeja saab teada, et poes on lausa soovitatud see kirju karp Siimule kinkida. Kas seal sees on ehitusklotsid, sest isa on alati Siimule ehitusklotse kinkinud. Kuid ei. Karbis on kommid, kreeka pähklid, õunad ja apelsinid ja pontsakas, kangesti armsa tuttava näoga kummielevant. Siim on õnnelik. Just sellist kummielevanti ta endale tahtis. Isa ütleb, et kummielevandi nimi on Londiste, sest elevant oli seda talle ise ütelnud. Siim ei taha seda esialgu uskuda, ju isa teeb lihtsalt nalja, et mänguelevant on seda ise ütelnud.


Veidi hiljem peavad isa ja ema linna minema. Siim jääb üksinda koju. Ja oh üllatust! See kummielevant oskab tõepoolest rääkida. Lugeja saab teada, et kummielevandi õige nimi on Vant, kuid teda võib ka Londisteks kutsuda. Ka temal on just sel päeval sünnipäeav, sest tema sündis just siis, kui kirju karp lahti tehti. Vaatamata sellele, et Londiste just sel päeval sündis, kinnitab ta, et on elanud kaugel Limpopo jõe ääres, mis asub teatavasti ju Aafrikas. Londiste ongi selline naljakas tegelane, mistõttu ei teagi kunagi uskuda, kas ta täägib tõtt või viskab nalja, ja kas mänguelevant ikka üldse rääkida saabki? Siim ja Londiste lepivad omavahel kokku, et Londistest saab Siimu poja.

Ja nii saavadki alguse igasugu naljakad ja halenaljakad juhtumised ja sündmused. Londiste on üsna uudishimulik,veidi üleannetu ja rumaluke, sest ta on ju alles väike nagu ka Siim, mistõttu juhtubki igasugu asju.


Mis juhtub?

Ma ei saa sulle muidugi kõike ära rääkida, sest siis oleks lugemine hirmus igav, kuid näiteks – Siim ja Londiste käivad üheskoos vannis, kuigi Siim ei tohiks seda üksida teha. Pärast on vannituba vell ja hambapastat täis. Lööme kaasa Siimu sünnipäevapeol, kuhu tuleb palju igasugu täiskasvanuid inimesi, kes on üsna igavad, kuid Siimule meeldib ju kingitusi saada. Käime ka Siimu Viimsi vanaema juures. Vanaema juurde sõidetakse bussiga ja oh kui põnev on ümbritsev maailm väikese Londiste jaoks – miks majad bussist mööda jooksevad, mis on see suur ja sinine, mis ühtäkki bussi kõrvale tekib? Siimule ja Londistele vanaema juures meeldib, kuid seekordne külaskäik oleks lõppenud peaaegu väga tõsise õnnetusega, kuid õnneks läheb seekord kõik hästi.

Ja veel. Saame lugeda sellest, kuidas Siim herilase käest nõelata saab, veidi hiljem saab nõelata ka Londiste, Siim jääb kinni liimisesse kärbsepaberisse ja lõpuks „ründab“ veel ka kaktus.


Saame osa Siimu ja Londiste talverõõmudest. Siim ja Londiste teevad lumest kaalikaid ja otsustavad proovida kumma kaalikad on magusamad. Loomulikult ei lõpe selline lume söömine hästi ja Siim jääb haigeks. Tal on kõrge palavik, ta higistab palju ja talle tuuakse maitsvaid apelsine, ema ja isa hoolitsevad Siimu eest. Londiste tahaks ka, et tema eest hoolitsetakse ja apelsine tuuakse, mistõttu otsustab ta samuti haigeks jääda. Kas on see üldse võimalik, et kummielevant jääb haigeks ja isegi higistab?

Talvele järgneb kevad. Kevadine maailm on põnev nii Siimule kui ka Londistele. Loodus ärkab, väljas on palju põnevaid asju, Londiste saab nüüd ka endale pojad – sipelgad!


Raamatu teise osa pealkiri on „Kolm aastat hiljem“. Siimust on saanud koolipoiss, ta on nüüd 7-aastane ja ta läheb esimesel koolipäeval kooli. Londistet kooli kaasa ei võeta, sest kummielevandid ei käi ju koolis. Londiste otsustab kooli siiski minna ja võtab ise ette ohtliku koolitee, kuid kooli ta ka jõuab.

Koolis saab ta endale üsna ootamatu juhendaja/õpetaja, kelleks on valge maniskiga kass Kissa. Kissa õpetab Londistele koolitarkust, mis mõnikord teab mis tarkus polegi. Kissa tutvustab Londistele ka kooli – riidehoid, söökla, looduslooklass, kus elab ka üks vahva papagoi, keemiaklass, kus Londiste ja Kissa teevad ühe „katse“. Lõpuks jõuab Londiste ka Siimu juurde klassi, kus ta saab tuttavaks Siimu pinginaabri, ühe igati vahva, tedretähnilise tüdrukuga, kel nimeks Maris. Klassis valmistab Londiste Siimule veidi piinlikkust, sest Londiste koolitarkused ei ole eriti suured.


Raamatu teises osas saab lugeja tuttavaks ka Kihvloomaga, kes vahetevahel Siimu külastab. Kissa kutsub seda kummalist „looma“ ka mustaks ussiks. Mis loom see selline on? Või polegi see üldse mitte loom, aga hoopis üks isevärki tuju?

Loomulikult tekib Siimul koolis ka uusi sõpru, kellega koos mängitakse ja igasugu asju ette võetakse. Seetõttu jääb Londiste üsna sageli ka üksinda. Ükskord üritab Londiste Siimu uutest mängudest osa võtta ja oma sõpra aidata, kuid see lõpeb üsna halvasti. See lõpeb sedavõrd halvasti, et Londiste võtab vastu ühe väga tõsise otsuse ja ta otsustab... Mida Londiste otsustab? Mida tähendab see, kui Kissa kinnitab, et Londiste on mänguasi ja igal eal on omad mänguasjad?

Igal juhul on selle ülimalt mõnusa ja laheda raamatu lõpp veidi nukrameelne, kuid kunagi ei tea, millal üks igavesti vahva kummielevant võib Sulle vastu jalutada, ja siis tasuks temast kindlasti ka välja teha.

 

Suurepärased pildid on joonistanud raamatusse Heldur Laretei.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad