KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Silvia Rannamaa "Nösperi Nönni Natuke"
Uus raamat: Silvia Rannamaa "Nösperi Nönni Natuke" (24 mai 2017)


Silvia Rannamaa

„Nösperi Nönni Natuke“

(Hea Lugu)

 

Kui vana kuulus nõiamoor Nösperi Nönn siit ilmast lahkuma peab, jääb suurde sohu inimeste avitajaks tema tütar Natuke. 

Vesikupust loodud tüdruk pole eriti hakkaja nõianippe õppima, kuid on see-eest nutikas. Nii annab ta noorele kuningale mitut puhku head nõu. Kui too soovib teada, kuidas enda kõrvale troonile sobivat kuningannat leida, soovitab Nösperi Nönni Natuke tal kuulata oma südant. 

Lisaks nimiloole on raamatus jutud „Kaapekakuke“, „Kuningatütar Kadekopsik ja Printsess Päikesekiir“, „Suur mäng“ ning „Väike värvitu“.

 

Silvia Rannamaa kaunis muinasjuturaamat „Nösperi Nönni Natuke“ ilmus esimest korda juba 1977. aastal (raamatu teine trükk on aastast 2001).

Mäletan seda raamatut oma lapsepõlvest, sest raamatu ilmumisaastal läksin teise klassi. Igati sobiv iga just selle raamatu lugemiseks.

Kõike lugusid ma sellest raamatust loomulikult ei mäleta väga täpselt, kuid eriti hästi on meelde jäänud lugu ühest kaunist ja lihtsast nukust ning ühest vahvast Trolli-poisist. Nüüd õnnestus seda lugu uuesti lugeda ja see on tõepoolest väga vahva lugu. Selle pealkiri on „Suur mäng“, kuid raamatus on veel mitu ilusat, muinasjutulist juttu.

Silvia Rannamaa on lisaks sellele raamatule kirjutanud veel mitu väga kuulsat ja populaarset laste- ja noorteraamatut nagu „Kadri“, „Kasuema“ ja „Väikese käpa jälg“.

 

Selle raamatu esimene muinasjutt on kirjutatud luulevormis ja tegelikult võiks seda nimetada ka raamatu sissejuhatuseks. Selle pealkiri on „Kaapekakuke“. Lugu viib meid kummalisele maale, mis mahub vanaema vanasse jutuveskisse. Hallipäine eideke seda lugu jutustabki.

Olnud kunagi üks iseäralik maa, kus kõik asjad kasvasid puu otsas. Isegi püksid, müts ja särk kasvasid puu otsas. Sellel maal oli ka kuningas, kuningal oli naine, poeg ja tütar, kuni sündis veel üks tütar, kellest sai lihtrahva lemmik. Tema nimeks pandi Rosamunde-Kuningunde, kuid rahvas kutsus teda lapselallikeseks, mängukannikeseks, vesinupukeseks ja kaapekakukeseks. Tüdruk ise oli hästi lihtne, muudkui kinkis ja jagas, andis ja aitas. Tema oli kõige noorem, kõige parem, Halli Eide lapselaps.

 

Teine lugu on juba pikem muinasjutt ja kannab pealkirja „Kuningatütar Kadekopsik ja printsess Päikesekiir“.

Elas kord lesk kuningas oma ainukese ja ilusa tütrega. Tütar oli ilus, aga iseloom oli seevastu üpris hirmus. Ta oli alailma tujust ära, tusane ja tige. Oleks veel, et asja pärast. Aga tema lihtsalt kadedusest. Ta oli nii kade, et lasi kuule kardinad ette tõmmata, lilled kogu kuningriigis juurtega välja kitkuda ning kõik vähegi kenamad tüdrukud pidid end tema käsul kotiriidega katma. Täitsa hirmus inimene kohe! Rahvas hüüdis teda kuningatütar Kadekopsikuks.

Ühel päeval sai Kadekopsik kuulda, et naaberkuninga tütrel, rõõmsal ja rõõsapõselisel, keda printsess Päikesekiireks kutsuti, olevat kaelas igavese nooruse imekee. Nii kaunis, et teist sihukest seitsme kuningriigi peale kokku olemas ei ole.

Kade kuningatütar läks seda kuuldes korrapealt näost roheliseks nagu kitsejuustu koor. Teadjad tohtrid uurisid kuningatütart ja kinnitasid, et kuningatütre nahk ei lähe heledaks enne, kui kuningatütar kadedusest lahti on saanud.

Seepärast kuulutas kuningas välja võistluse: kes toob tema tütrele niisama kauni kaelakee, nii et tema tütre nahk jälle heledaks muutub, saab kuningatütre endale ja pool kuningriiki peale selle. Uhke värk!

Vaatamata sellele, et kuningatütre iseloom oli kõikidele teada, hakkasid osad mehed merepõhjast pärleid püüdma. Püüdsid nii palju ja kaua, et meri tormiseks muutus. Osad mehed läksid mägedesse varasid välja kaevama. Puurisid, uurisid, kaevasid seni, kuni kuningriigi kaks suurimat mäge kokku kukkusid. Kolmandad olid läinud kõrbe, kus hakkasid kulda otsima ja kaevama. Kaevasid seni, kuni jõudsid teisele poole maakera välja! Auk oli suur ja sügav, nii et kuninga kuulus ratsavägi sinna sisse kukkus. Uskumatu lugu.

Kuid kosilasi tuli palju. Keed olid uhked, kuid kuningatütrele need ei meeldinud. Kuningatütre nägu oli ikka roheline ja kosilased pandi hoopis vangitorni. Lõpuks oli kuningriigis järgi üks noor mees, kes ei kavatsenudki võistlusest osa võtta. See oli vaese mehe viimane poeg, kes oli rõõmsameelne karjus.

Kuningas käsutas karjuspoisi enda juurde ja andis talle käsu naaberkuninga tütre käest kaelakee ära tuua. Ilma selleta ei tasu tagasi tulla, sest sel juhul pannakse ka karjuspoiss vangitorni.

Kas vahva karjuspoiss saab kaelakee kätte? Kas ta saab selle kätte kavaluse, nutikuse või hoopis headusega? Äkki läheb ka temal kehvasti? Ütlen seda, karjuspoisil lähebki esialgu veidi kehvasti, kuid lõpuks, no lõpuks - selle peate ikka välja selgitama!

 

Kolmas lugu selles raamatus on „Suur mäng“, millest ma eespool paar sõna rääkisin. See on üks väga ilus ja armas muinasjutt.

Elas kord Noor Kunstnik, kellele tehti ülesandeks mõtelda välja väike nägus nukk. Kunstnik otsustas teha armsa nuku, hästi mängumõnusa kasvuga, patsidega ja ei mingeid sitsikesi ega satsikesi. Kunstnik ei pane Nukutüdrukule mängusilmi, ta hoopis maalib need nukule. Silmad on nagu šokolaadisilmad, lisaks veel pisike punane suu. Kunstnik annab nukule ninaotsale musi ja sõnub omatehtud nukutüdrukule salamisi südame sisse. Noor Kunstnik kahetseb seda hetk hiljem, kuid juba on hilja. Tehtud, mis tehtud.

Nukutüdruk viiakse vana mereäärse linna mänguasjapoodi. Kuna ta müüjatele mitte üldse ei meeldi, sest ta on liiga lihtne ja tavaline, ning moes on hoopis välismaised ja uhked nukud, siis tõstetakse Nukutüdruk üksinda kõrgele nurgariiulile. Nii ei näe teda mitte ükski ostja, ei laps ega täiskasvanu. Nukutüdruk on kurb ja väga õnnetu, tal on ju tegelikult eriti raske sellist asja taluda, sest tal on ju ka süda sees.

Järgnevad sündmused toimuvad mänguasjapoes. Uhked ja ilusad välismaised nukud hakkavad Nukutürdukut kiusama ja narrima. Tema kohta räägitakse igasugu inetusi, kusjuures väike Nukutürduk ei suuda mõista miks teised nukud sedasi käituvad. Õnneks segunevad selles muinasjutus Mängumaa ja  Muinasjutumaa, sest Nukutüdruk saab mänguasjapoes endale sõbra – Muinasjutumaalt on pärit vahva, abivalmis Trolli-poiss, kes pole samuti mitte kena välimusega, kuid väga sõbralik ja heatahtlik.

Kuid, kas Nukutürduk ja Trolli-poiss saavad endale ka uued pered, lapsed, kes hakkaksid nende eest hoolitsema? Selleks on vaja jällegi Halli Eidekese abi.

 

Neljas muinasjutt on raamatu nimilugu „Nösperi Nönni Natuke“. See räägib vanast nõiast, kel nimeks Nösperi Nönn. Ta on vahva nõid, kes annab igasugu nõu, isegi kuningad ja kuningapojad käivad tema käest abi saamas. Vana nõid on tõepoolest vana, sest nõiad elavad 700 aastaseks ja ta otsustab endale järglase hankida.

Nii võlub/nõiub ta väikesest kollasest vesikupust endale tütre, kes saab nimeks Natuke. Temast saab ilus, noor neiu, kes nõia moodi ei ole. Ta on küll nutikas, tark, sõbralik ja abivalmis. Vahvad omadused küll, kuid mitte väga nõialikud. Isegi luuaga ei taha ta lennata.

Lõpuks vana nõid peab lahkuma, sest 700 aastat on täis saanud. Ta annab tütrele edasi õpetussõnad ja kinnitab, et türduk ei tohi inimesele tunda anda, et on vesikupust valmistatud. Siis on tema laul lauldud. Pisarad on inimlik nõrkus, nõiad peavad olema tugevad!


Ei möödu palju aega, kui Natukese juurde tuleb nõu küsima nägus Kuningapoeg, kes tegelikult on just äsja kuningaks saanud. Noor nõid ja noor kuningas. Natuke annab kuningale ainult head nõu – ta ei luba hukata vange, nad tuleb hoopis vabaks lasta. Ta ei luba vallutusretkele minna, ei mingit sõda.

Mis juhtub siis, kui kuningal tuleb hakata endale naist otsima? Kas see võiks olla Natuke? Tõepoolest, miks mitte? Kuid kõik ei lähe nii, nagu lugeja tahaks.

 

Viies, ühtlasi viimane lugu on „Väike värvitu“. See jutustab muinasjutulise loo väikesest, värvitust lillekesest, kes kasvab suurte kadakate vahel. Keegi ei näe ega märka teda. Lilleke on seetõttu õnnetu, sest ta tahaks rõõmu valmistada, ta tahaks anda maailmaled ka lillelapsi. Lugu on hästi ilus ja armas, kuid ka üsna nukker - siis, kui lilleke leitakse, saabub ka lõpplahendus, mis üsna ootamatu.

 

Väga kaunid pildid on raamatusse joonistanud Silvi Väljal. Tema on illustreerinud veel mitu väga ägedat lasteraamatut: „“Kobrulehe“ kroonika“, „Jussikese seitse sõpra“, „Jutte lindudest“, „Jänesepoeg, kes luuletas“, „Kirju liblikas“, „Kuldlaevuke“, „Külaliste leib“, „Pani timmi viiul“, „Pesukaru pesupäev“, „Päikese perekond“, „Siledad ja karvased“, „Targasti tehtud“ jpt. Lisaks veel igasugu õpikud, aabitsad ja laulikud.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad