KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Bobbie Pears "Lüriidiumivaras"
Uus raamat: Bobbie Pears "Lüriidiumivaras" (18 juuni 2017)


Bobbie Peers

„Lüriidiumivaras“

(Helios)

 

Saage tuttavaks: William Wenton – maailma parim koodimurdja!

Ainult et ise ta seda veel ei tea …

11-aastane William on alati teada tahtnud, miks ta pereliikmetel on varjunimed. Ja miks ta vanaisa kaheksa aasta eest jäljetult kadus. Ent alles siis, kui William lahendab Võimatuse ehk maailma kõige keerulisema koodi, hakkab ta taipama, et on tõsises ohus. Ja et tal tuleb kiiremas korras vanaisa üles otsida.

“Lüriidiumivaras” on eesti keelde tõlgitud norra keelest. Norra lapsed valisid raamatu 2016. aastal nende lemmikraamatuks.

Bobbie Peers (s. 1974) on varasemalt olnud filmirežissöör ja stsenarist. Tema 2015. aastal ilmunud debüüt „Lüriidiumivaras“ sai kohe laste lemmikuks üle kogu maailma. See on esimene osa William Wentoni seiklusraamatute sarjas, teine osa kannab pealkirja „Krüptoportaal“, kus Williami seiklused lüriidiumi ja koodimurdmistega jätkuvad.

 

Mulle tundub, et Bobbie Peersi „Lüriidiumivaras“ võib olla selle suve üks põnevamaid lasteraamatuid, mis eesti keeles ilmub. See lugu on tõepoolest väga seikluslik, kaasahaarav ja filmilik, siin on palju väga põnevaid sündmusi ja kaasahaaravat tegevust, väga vahva ja hakkaja peategelane, mitmed lahedad kõrvaltegelased ja mitmeid kurjameid, kelle vastu on vaja astuda. Lisaks veel igasugu imelised robotid, tehnikavidinad jpm.

 

Raamat algab väikese siseejuhatusega, mis viib meid Victoria rongijaama Londonis. Rongijaamas toimetab üks vanem mees, kes hüppab rööbastele ja kaob tunnelipimedusse!? Mis juhtus?

 

Seejärel saame teada, et on möödunud kaheksa aastat. Oleme salastatud aadressil, kusagil Norras. Meil on võimalus saada tuttavaks William Olseniga, kes kaheksa aastat tagasi oli sunnitud koos ema ja isaga Inglismaalt lahkuma. Kaheksa aasta eest oli kaduma läinud ka tema vanaisa. Paljudel tekib küsimus, et kas raamatu sissejuhatuses mainitud vanem mees võikski olla Williami vanaisa? Nüüd elab William koos oma vanematega inkognito – salajase aadressi ja uute nimedega – Norra kuningriigis. Ema kutsub poissi sööma, kuid Williamil on käsil midagi palju olulisemat ja ta ei taha sööma minna. William keerutab ettevaatlikult metallsilindrit, mis kukub maha ja läheb katki, kui ratastoolis isa äkki poisi tuppa siseneb, et poega sööma kutsuda. Lugeja saab teada, et Williamil meeldib tegeleda igasugu koodidega, kuid seekord oli ta unustanud lukustada oma toa ukse. Isale see koodide värk ei meeldi. Isegi ristsõnu ei lubata Williamil lahendada. Mis võiks olla selle põhjus?

 

Sööma William siiski läheb. Saame teada, et teadusloomuuseumisse on tulnud Võimatuse näitus, kuhu peaks järgmisel päeval minema ka Williami klass. Ema on lubanud pojal minna, kuid poisi isa ei tohi sellest mitte midagi teada, sest tema keelaks selle mineku ära. Saame teada veel sedagi, et Williamil on koolis probleem, sest ta tundub olevat liiga tark, nutikas ja agar, targem isegi klassijuhatajast, kelleks on härra Humburger. See ei meeldi loomulikult klassijuhatajale. Sel päeval oli William koolis suutnud tööle panna sprinklerite süsteemi, kuid poiss kinnitab, et tegi seda selleks, et kooli kustutussüsteem terveks teha. Emal ei jää muud üle kui ohata ja tõdeda, et William on väga palju oma vanaisa moodi. Vanaisa, kellest poiss suurt midagi ei mäleta. Ema palub Williamit, et ta Võimatuse näitusel korralikult käituks.

 

Järgmisel päeval Williami klassi teadusloomuuseumisse sõidabki. Bussil lõhkeb teel olles rehv, mistõttu jäädakse mitu tundi hiljaks. Isegi nii palju hiljaks, et neid enam Võimatuse näitusele ei lastagi. Klass viiakse hoopis piltmõistatusi lahendama.

See ei meeldi Williamile, sest ta oleks kangesti tahtnud Võimatuse näitust näha. William on agar ja nutikas, mistõttu õnnestub tal ennast siiski sellele näitusele sisse saada. Seal selgub, et vaid viis minutit on jäänud maailma kõige keerulisema koodi murdmiseks. Seda üritab lahendada Norra suurima IQ-ga mees, kuid ka tema ei suuda ülesannet lahendada. Tänu juhusel pääseb Võimatuse koodi murdma ka William, kelle käes väikesed silindriosakesed ärkavad otsekui ellu. Mõni osake muutub väiksemaks, mõni vahetab värvi, mõni hakkab helendama, teised lähevad tumedaks. William lahendabki Võimatuse koodi, kuigi esilagu tundub, et silinder läks lihtsalt pooleks.

Loomulikult jõuab see uudis ka televisiooni ja ajakirjandusse, et Norras on üks koolipoiss lahendanud maailma kõige keerulisema koodi ja nüüd võtavad sündmused hoopis teistsuguse pöörde.

Kodus on ema ja isa murelikud, sest ka nemad teavad, et Võimatuse kood on murtud. On ju see maailma kõige raskem kood, mille murdmisega saaksid hakkama just William ja tema vanaisa. Siinkohal saame teada sedagi, et aastaid tagasi juhtus raske autoavarii, milles Williami isa halvatuks jäi, seetõttu on ta ka ratastoolis. Samas autos oli olnud ka William, kes oli samuti surmale määratud. Vanaisa oli tulnud kiiresti poisi juurde haiglasse. Pärast seda hakkas Williamil parem ja ta sai terveks, kuid pärast seda on pidid nad põgenema. William uurib emalt, kelle eest nad põgenevad? Ema ei oska sellele midagi vastata või ei taha ta vastata?

 

William on tagasi oma toas, ema ja isa pakivad asju. William märkab oma toas pisikest mehaanilist põrnikat! Mis see veel on? Ühel hetkel liigub üle toa suur tume vari, hetk hiljem karjub isa, et William peab majast välja jooksma ja põgenema!

Nüüd algavadki väga põnevad ja pingelised sündmused, mida ma ei taha sulle ära rääkida, sest lugemine peaks ju olema põnev.

Mainin paari asja. Meil õnnestub teada saada, et William Olsen on hoopis William Wenton, esilagu satub ta Posthumaansete Uuringute Instituuti Inglismaal (seega tagasi Inglismaale), kus Williamit tervitatakse kui uut kandidaati (saate teada sedagi, mille kandidaat William on). Selles instituudis sulanduvad minevik ja tulevik, instituut on spetsialiseerunud biotehnikale ja tehisintellektile. Näiteks on seal väga palju roboteid, kes on üsnagi naljakad: rääkiv serveerimislaud, prügibott, filosoofiabott, trepibott, tülibott jot. Igal ühel on mingi kindel ülesanne. Instituudis saab William tuttavaks ka mitme tähtsa härraga, kes on tundnud ka tema vanaisa, Tobias Wentonit, kes on olnud ka üks selle instituudi asutajatest ja ta on olnud kõikide aegade parim krüptoloog.

William saab teada sedagi, kes teda jälitab. Lisaks saame lugeda igasugu põnevatest vidinatest nagu küberneetiline aed. William saab endale orbi, mis on mehaaniline pusle, millel on kümme taset, samas ta ka kaitseb poissi.

William saab endale vahva sõbra – Williamiga sama vana tüdruku, kel nimeks Iscia. Ka tema on kandidaat ja temast on hiljem Williamile palju abi.

Ja veel. Saame teada, mis asi see lüriidium on. Selgub, et see on intelligentne metall. Metall, mis oskab ise mõtelda, mis on justkui voolav, isemõtlev tarkvara, mis oskab kõike jäljendada, isegi inimaju. Sellega on seotud William (ta saab hiljem teada sedagi, kui palju ta sellega seotud on) ja vanaisa, instituut ja need, kes Williamit taga ajavad.

 

Ka instituudis väljub olukord kontrolli alt. Ka sealt peab William koos kaaslastega põgenema. Nüüd sõidetakse vaakumrongiga kiirusel 1000 km/h Eksitava Teabe Keskusesse, kuid ka see pole veel lõpp-punkt, sest William on sunnitud ka sealt põgenema. Ta peab minema vanaisale appi!

 

Kuhu William läheb, mida ta vanaisa käest teada saab, kas ta leiab vanaisa ja suudab teda aidata? Raamatu lõpp on väga-väga põnev, kus mängus on tankid, allveelaev, hiigelrobotid jpm.

 

Vot selline põnev lugu on see „Lüriidiumivaras“. Mitte lihtsalt põnev, aga väga-väga põnev, ja kaasahaarav ja ilmatuma filmilik. Raamatu tagakaanelt saab lugeda sedagi, et raamatu filmiõigused on juba müüdud ja mulle tundub, et sellest võib tulla üks väga äge film. Sama äge, kui Harry Potteri filmid või äkki veelgi ägedam?

 

Igal juhul olen kindel, kui raamatu läbi saad, siis jääd ootama uut osa.

 

Marko Tiidelepp

 

 

 



« Eelmised nädalad