KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Marina Moskvina "Minu koer armastab dzässi. Uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele"
Uus raamat: Marina Moskvina "Minu koer armastab dzässi. Uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele" (21 juuli 2017)


Marina Moskvina

„Minu koer armastab džässi. Uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele“

(Tänapäev)

 

Ma armastan esimese septembri hommikut. Kui kooliaeg on jälle käes.

Ema ja isa külvavad mu alati kinkidega üle. Seekord ostsid nad mulle taskulambi ja andsid selle ka pidulikult kätte. Ise ütlesid, et õppimine on valgus! Isa kinkis mulle ka noore lukksepa tööriistakomplekti ja ütles sihukese sõnakõlksu, et töö tegi ahvist inimese. Veel ostis isa mulle vinge Schwarzeneggeri, tema portree, kus tal on üks silm pungis.

„Ebajumalad on ebajumalad,“ ütles isa, „neid tuleb ikka moosida.“

 

Marina Moskvina on vene ajakirjanik ja kirjanik. Ta on töötanud raadios, teinud dokumentaalfilme ning kirjutanud multifilmide stsenaariume. Ta on kirjutanud raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Eesti keeles on varem ilmunud „Kuuromaan” ning „Mis juhtus krokodilliga?” (mõlemad 2014).

 

Tänavune suvi on alanud üsna vihmaselt, mistõttu on ka lugemiseks rohkem aega. Ma usun, et suvine lugemine võiks olla kas humoorikas või põnev. Marina Moskvina kirjutatud raamat ongi just humoorikas, sest ütleb ju ka raamatu teine pealkiri, et selles on uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele. Ja uskuge mind, need on tõepoolest üsnagi uskumatud lood.

 

Raamatu esimene lugu on „Minu suve sügis“. See algab esimese septembri hommikul, kui peategelane Andrei Antonov läheb viiendasse klassi. Kahjuks on poisi ema Ljusja unustanud koolipüksid pikemaks teha. Nii peab poiss minema kooli kintspüksid jalas, seljas plekiga pimestavvalge särk ja jalas triibulised sokid nagu klounil. Poisiga läheb kaasa ka tema taksikoer, kel vahva nimi – Kutt. Koolis on kõik igati pidulik, kõik on rahul, lapsed on suuremaks sirgunud, õpetajad on valmis kasvatustööks, toimub aktus. Kõik on rõõmsad, kuid Andrei hakkab nutma – suvi on saanud otsa.

 

Teine lugu on raamatu nimilugu „Minu koer armastab džässi“. Selles loos saame tuttavaks Andrei onuga, kel nimeks Ženja. Ta on nina-kurgu-kõrvaarst, kui tema jaoks on kõige olulisem muusika. Eriti džäss. Onu soovitab ka Andreil džässi õppida. Kultuurimajas oleks võimalik seda teha. Poiss lähebki kultuurimajja katsetele, kaasas ka Kutt. Kahjuks ei lähe asjad nii nagi loodeti – Andreil pole muusikalist kuulmist.

 

Kolmandal lool on väga naljakas pealkiri – „Oh, nuustik, nuustik, kus on minu arm?“, kus Andrei perekonnaga liitub poisi joonistusõpetaja Vassili Vassiljevitš Avdejenko. Esalgu tuleb ta külla, kuna tal on mure – Andrei joonistab tunnis pidevalt koletisi. Ei joonista ta karikakrakimpu rukkililledega, paraadi Punasel väljakul, viljakoristust ega muud. Ainult koletised. Joonistusõpetajale pakutakse ka lõunat, kuigi Andrei ema pole sugugi mitte väga suurepärane kokk. Tegelikult on ta pigem halb kokk, kes saab hästi hakkama vaid muna keetmisega. Ka seekord ei õnnestu salat, supp ega praad. Praeks on hautatud kana, millel on veel suledki küljes! See ei häiri joonistusõpetajat, kellele hakkab Antonovite perekond meeldima. Hakkama meeldima sedavõrd, et ta pakub neile oma südant ja kätt. Nii saabki joonistusõpetajast uus pereliige, kuid kas sellisest kooselust ka midagi välja tuleb?

 

Neljas lugu kannab pealkirja „Meie õrn lemmalts“. Selles loos kolib Andrei isa kodust ära. Ta on hakanud armastama uut naist, hambaarst Karakazovat. Kusjuures juhtub see aasta eelviimasel päeval. Andrei on siiralt murelik, sest neil on kodus lill – totaim, lemmalts, mis ei siida ilma Andrei isa Mišata elada. Kui isa pole kodus, ajab ta lehed maha.

Andrei otsustab minna isa vaatama, kuna Karakazova elab Antonobite kõrvalmajas, polikliiniku vastas. Isa avabki ukse. Seal selgub, et Karakazova on väga hea arst, suurepärane kodukokk, ka isa näib olevat rahul. Siiski on üks teema, mis on sedavõrd õrn, et isa... Mis isa teeb? Seda pead juba ise edasi lugema.

 

Sellised humoorikad lood on selles vahvas raamatus ja need on alles esimesed neli. Kokku on lugusid 17.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid saad teada, kuidas Kutt kirbud sai ja miks loomaarst arvab, et ta polegi taksikoer vaid hoopis ameerika hiidrott. Saad lugeda sellestki, kuidas Andrei endale hobi valib – kalapüügi, mis ei taha eriti hästi õnnestuda. Saad teada sedagi, miks Andrei isa tahab minna Šambalasse, mis asub Himaalaja mägedes Nepaali riigis, siin on mängus ka tulnukad. Ja veel, kuna Andrei pole just edukas õpilane (pehmelt öeldes), siis võetakse talle järeleaitaja, kuid, kes keda aitab, ja kas poiss ka abi saab?

Antonovite perekonda külastab ka üks väga kummaline hiline teekäija, kes hakkab perele meeldima. Käime ära ka psühhoterapeudi juures, kes paneb Andreile diagnoosi – Othello sündroom. Mis see on ja kas see on ravitav?

Käime korra veel ka kalal. Andrei ja isa püüavad suure kogre, kuid ei oska sellega midagi peale hakata. Mis juhtub siis, kui Andrei isa saab teada, et oli eelmises elus kuulus vene kirjanik Le Tolstoi? Kas isa muutub? Kas lõplikult? Lisaks veel jutud sellest, kelleks Andrei suurest peast saada tahab ja miks, kuidas Kutt sõjaväkke läheb.

 

Selline väga vahva ja naljakas raamat. Nali, mis võib olla ka veidi tõsisem kui tavapärane nali. Nali, millesse tuleb veidi ka süübida, et paremini aru saada. Ja nagu pealkirjas öeldakse, sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad