KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Maria Parr "Vilgukivioru Tonje"
Uus raamat: Maria Parr "Vilgukivioru Tonje" (23 september 2017)


Maria Parr

„Vilgukivioru Tonje“

(Eesti Raamat)

 

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunnevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on talle abiks moto „Kiirus ja eneseusaldus!“
Norra lastekirjanik Maria Parr on saanud oma menuka raamatu „Vilgukivioru Tonje“ eest mitmeid auhindu, sh Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aasta parima lasteraamatu auhinna.

 

Alles hiljuti tutvustasin Sulle Norra kirjaniku Maria Parri kirjutatud väga lahedat ja südamlikku lasteraamatut „Vahvlist südamed“. Nii „Vahvlist südamed“ kui ka „Vilgukivioru Tonje“ ilmusid eesti keeles mõned aastad tagasi, kuid need mõlemad raamatud on sedavõrd mõnusad ja humoorikad, kaasahaaravad ja südamlikud, mistõttu tasub neid otsida ka praegu raamatupoodidest või raamatukogudest.

 

Selle raamatu alguses saame tuttavaks Vilgukivioruga, mis tundub olevat üsna põnev, kuid üksildane koht. Vilgukiviorgu pääseb laevaga, seal on tuuline, seal on palju lund, männid, kuused, kiosk, kauplus, Theo juuksurisalong, jõgi, ekskavaator, kämpinguplats ja selle tige omanik Klaus Hagen, muinasjutumets, Sally roheline maja, Gunnvaldi talu, raamatu peategelase Tonje ja tema pere talu. Oleme Vilgukiviorus.

 

Ja lugu algabki. Külmal veebruarikuu pärastlõunal valitseb Vilgukivioru südames ääretu vaikus. Jõgi ei kohise, sest seda katab jää. Linnud ei sädista, sest nad on lõunasse lennanud. Isegi lammaste määgimist pole kuulda, sest nemad on laudas soojas. On vaid valge lumi, tumedad kuused ja suured vaikivad mäed.

Imeline ja veidi nukker algus, kuid, keset seda tuulevaikust leidub üks must täpike, kes peatselt hakkab häält tegema.

See täpp on Vilgukivioru Tonje. Tema isa on Vilgukiviorus talupidaja ja ema on mere peal mereteadlane. Tonjel on vahvad punased lõvilokid. Lihavõtete ajal saab ta kümme aastat vanaks. Seda kavatseb ta tähistada nii, et mäed kõmisevad.

Tonje on terves Vilgukiviorus ainus laps. Kuna ta on laps, siis ei salli teda tervisekämpingu omanik Klaus Hagen, kes tegelikult ei salli ühtegi last. Vaatamata sellele, et Tonje juures on midagi, mis paneb kõik kämpingukülastajad, kes teda kohtavad, uskuma, et tegelikult kuulub see org hoopis tüdrukule, mitte rikkale Klaus Hagenile. Tonjele Vilgukivioru külalised meeldivad vägagi palju.

Tonjet kutsutakse ka Vilgukivioru Kõuekeseks. Tüdrukule meeldib suusatamine, eriti mäesuusatamine (see meeldib ka tema tädidele Eirile ja Idunile, kes õpivad pealinnas, kuid käivad üsna sageli ka Vilgukiviorus). Tonjele meeldib suuskadega ka hüpata ja teha igasugu imevigureid. Talle meeldib suuskadega kiirelt sõita ja kõva häälega laulda.

Tema suusahüppekatseid jälgib eemalt Gunnvald, kellega saame samuti varsti tuttavaks, kuid just sel päeval, mil meie lugu algab, teeb Tonje imelise hüppe, mis on peaaegu salto, küll mitte täiuslik salto, sest maandumine ebaõnnestub, kuid siiski.

 

Teises peatükis saame tuttavaks Gunnvaldiga, kes elab tohutu suures majas ning tal on laut ja lambad, kellega on alati üks igavene häda. Gunnvaldil on ka puutöökoda, kus ta viidab rõõmsalt oma vanadusepäevi ja teenib pensionile lisa. Ta on nimelt 74 aastat vana ja ta on Tonje parim sõber. Tonje naerab ka ise selle üle, et tema parim sõber on sihuke vanatoi, kuid näib, et Vilgukiviorus on sõprade osas väike valik, kuigi võin kinnitada, et Gunnvald on igati vahva sõber. Mees on küll vägev toriseja, kuid ta on ka Tonje ristiisa, ta on ka uskumatult põikpäine, kuid ta mängib suurepäraselt viiulit. Gunnvaldil on ka mustvalge kass, kel nimeks Gunda.

 

On talvise koolivaheaja algus. Aastaid tagasi käis Vilgukiviorus koolivaheaegadel väga palju lapsi. Lapsed kadusid, kui Klaus Hagen rajas Hageni Tervisekämpingu, mis pidi olema kõige vaiksem ja rahulikum paik kogu fjordide maal. Selgub, et lapsi sellesse kämpingusse ei lubata!

Tonjel Klaus Hagenile ei meeldi, kusjuures ta kutsub tüdrukut kogu aeg ka vale nimega. Tonjest on saanud Trulte. Tonje on siiski vankumatu ja sõidab üsna sageli kämpingust suuskadel mööda ning laulab väga kõva häälega. Korra oli ta isegi kämpinguakna kadaga katki lasknud, kuid see juhtus kogemata. Tonje soovis tabada lipuvarrast, aga katsu sa peenikesele lipuvardale kadaga pihta saada. Tonje viis pärast seda õnnetust Hagenile kogu oma hoiukarpi korjatud raha. Hagen võttis raha, kuid hoikarpi ei soovinud. See solvas Tonjet ja türduk otsustas, et ei ole enam Hageni vastu sõbralik.

 

Selline väga vahva algus ja see on tõepoolest alles algus, sest sündmused alles käivituvad. Loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ära rääkida, sest sel juhul oleks lugemine äärmiselt igav. Kuid veidikene võin ju mainida, mis juhtuma hakkab.

Meil on võimalus kaasa lüüa roolikelkude proovisõitudel, sest Gunnvald valmistab väga kiireid ja ägedaid roolikelke. Kes võiks olla selliste kelkude parim „katsetaja“? Loomulikult Tonje. Saame tuttavaks ka Kajaka-Geiriga, kes ongi kajakas ja ta on Tonje ning tema pere lind. Sündmused lähevad segaseks ja keeruliseks siis, kui Gunnvald saab kirja, milles öeldakse, et keegi Anna Zimmermann on surnud. Kes võiks see Anna Zimmermann olla?

Tonje saab Vilgukiviorus endale veel ka kolm sõpra, kuigi nende esimene kohtumine on üsnagi sõjakas. Need kolm on kaks venda, kel nimeks Ole ja Vend ning nende väikene õde, kel nimeks Gitte. Lapsed on kämpingus koolivaheajal aega veetmas.

Ühe väga riiaka jääraga, kel nimeks Gladiaator saame samuti tuttavaks. See on Gunnvaldi jäär, kuid just pärast sekeldusi jääraga satub Gunnvald luumurdudega haiglasse.

Tonje loeb ka ühte väga huvitavat raamatut, mis jutustab väikesest tüdrukust, kel nimeks Heidi. Umbes samal ajal saabub Vilgukiviorgu üks pikka kasvu naisterahvas, kelle on kaasas väga suur ja üsna tigeda olemisega must koer. Kes on see veidi hirmuäratav võõras?

Üsna varsti saab lugeja seda teada, kuid ma ei saa siinkohal seda ära rääkida, kes see naine on. Nii palju ütlen, et ka tema nimi on Heidi.

Esialgu ei saa Tonje ja Heidi hästi läbi, kuid olukord muutub. Saame teada, kes on Heidi, kes ta on Gunnvaldile.

 

Selline vahva raamat. On põnevaid ja humoorikaid sündmusi. On väga vahva ja äge peategelane. Raamatu autori stiil on igati mõnus, ta jutustab kaasahaaravalt ja lahedalt.

Väga vahva lugemine!

 

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad