KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Angela Sommer-Bodenburg ''Väike vampiir''
Uus raamat: Angela Sommer-Bodenburg ''Väike vampiir'' (26 oktoober 2017)


Angela Sommer-Bodenburg

„Väike vampiir“

(Pegasus)

 

Anton loeb meelsasti õudusjutte – eriti neid, mis räägivad vampiiridest. Ent Anton pole veel kunagi kuulnud sellisest vampiirist, nagu seda on Rüdiger. Too on tõeliselt kena ja sõbralik vampiir. Kui ainult vanemad nii uudishimulikud ei oleks! Kuidas peaks Anton neile seletama, miks tema uus sõber iial oma kulunud keepi seljast ei võta, alatasa kätt suu ees hoiab ning peale selle veel nii imelikult lõhnab?!

 

Pean tunnistama, et see on küll üks väga lahe lasteraamat, milles tegutsevad peategelane Anton ja vampiirid, no ütleme laps-vampiirid, kes sedavõrd õudsed ei olegi, kui täiskasvanud vampiirid. See on raamatusarja esimene raamat, ja õige varsti peaks ilmuma ka raamatusarja teine osa.

Kohe alguses pean tunnistama, et „Väikest Vampiiri“ lugedes meenuvad mulle ka mitmed teised ägedad lasteraamatud, näiteks „Väike nõid“ (on ju Rüdiger igati sõbralik vampiir, nagu oli seda ka Väike Nõid) või „Karlsson katuselt“, sest ka selles raamatus viiakse Anton mitmel korral lendama, nagu Karlsson viis Väikevenna õhusõidule, selle vahega, et Anton saab endale vampiiri-keebi, mille abil saab ta lennata.

 

„Väike vampiir“ on üks hiiglama lahe vampiirilugu, kuid see pole selline jube ja hirmus vampiirilugu, kus oleks verd ja vägivalda, sest see on ikkagi lasteraamat, mis jutustab ühe poisi ja ühe vampiirilapse sõprusest ja seiklustest. Siin on muhedat huumorit ja nalja ning kaasakiskuvaid sündmusi.

 

Laupäeva õhtu on see õhtu, kui raamatu ühe peategelase ehk Antoni vanemad väljas käivad. Anton loodab, et ema ja isa lähevad ka sellel õhtul välja, sest ta plaanib vaadata telekast kell 11 algavat krimkat. See pole talle küll lubatud, kuid ikkagi.

Õhtu ongi saabunud. Anton on üksinda kodus ja loeb raamatut „Kogu tõde Frankensteinist“. Heliseb äratuskell, mis annab märku, et on õige aeg telekas sisse lülitada. Seda poiss teebki, kuid otsustab minna kööki, et võtta külmkapist pudel õunamahla ja paks viilakas juustu. Köögist oma tuppa tagasi tulles paneb ta tähele, et telekas on vait jäänud, ei mängi enam.

Ta avab oma toa ukse, ninna tungib kentsakas lõhn, roiskunud ja kopitanud nagu keldris ning selline, nagu oleks miski põlema läinud. Kas teleka juhtmed on läbi kärsanud?

Siis kuuleb Anton imelikku naksumist, mis näib tulevat akna juurest. Kas keegi peidab end eesriide taga? Anton läheb lähemale, kuni näeb, et aknalaual istub miski ja vaatab talle otsa. Kaks väikest, verd täis valgunud silma välkusid kriitvalgest näost vastu, pulstunud juuksed langesid pikkade salkudena plekilise musta värvi keebi õlgadele. Hiiglaslik veripunane suu avanes ja sulgus ning sealjuures põrkasid kriiskavvalged ja pistodadena teravad hambad vastiku klõpsatuse saatel omavahel kokku. See asi aknal oli hullem kui King Kong, hirmsan kui Frankenstein ja jubedam kui Dracula! See oli õudseim asi, mida Anton eales näinud oli!

Nii kohtub Anton esimest korda väikese vampiiriga, kel nimeks Rüdiger ja neist saavad sõbrad, kuigi esimene kohtumine on üsnagi ootamatu ja isegi veidi hirmus.

Esimesel õhtul laenab Rüdiger Antonilt raamatu Draculast ja lahkub, sest ta ei soovi kuulata plaate, mängida lauamänge, vaadata Antoni postkaarte. Ta lõhub ära ka Antoni toa seinal oleva King Kongi posteri, mis on tegelikult ju Antoni lemmikposter.

Rüdiger naaseb täpselt nädala pärast, laupäeva õhtul. Anton on toonud koju veel kaks uut ja põnevat raamatut – „Kaksteist kõige jubedamat vampiirijuttu“ ja „Dracula kättemaks“. Ka need raamatud võtab Rüdiger lugemiseks kaasa. Sel õhtul ei ole Anton ja Rüdiger üksinda, sest ema ei olegi välja läinud, kuna väänas välja oma jala. Ühel hetkel tulebki ema Antoni tuppa, tunneb imelikku lõhna ja märkab kapist väljaulatuvat kangasiilu. Ta tõmbab sellest ja keegi hüüatab kapist, et see on tema keep. Anton kinnitab, et see, kes kapis on, on tema sõber, kes on kapis seetõttu, et kardab valgust ja tal olevat seljas karnevalikostüüm. Ema tahaks Antonile ja poja sõbrale pakkuda teed, kuid Rüdiger lendab igaks juhuks minema sel ajal, kui ema köögis teed valmistab.

Järgmisel laupäeval tuleb Rüdiger jälle. Nüüd on Antoni vanemad välja läinud. Rüdigeril on seekord kaasas ka teine keep. Selle saab Anton endale ja uskuge või mitte, tänu sellele keebile suudab ka Anton lennata! Üheskoos lennatakse surnuaiale, kus Rüdiger elab. Rüdiger tahaks anda laenatud raamatud Antonile tagasi ja nüüd oleks selleks õige hetk, sest väljas on õhtu, on pime ja tema sugulased on kõik lennus. Surnuaial märkavad nad ka kalmistuvahti, kes muuhulgas peab ka jahti vampiiridele, sest mehel on soov, et just sellest kalmistust saaks Euroopa esimene vampiirivaba kalmistu.

Seejärel saame lugeda, et Rüdigeri ja tema sugulaste hauakamber asub maa-all, millesse viib hästi peidetud sissepääs. See on Hapukivi-Schlottersteini hauakamber, kus on mitu puusärki. Seal on Rüdigeri vanaema, vanaisa, ema, isa, vanema venna Lumpi ja noorema õe Anna puusärgid. Kõik nad on vampiirid. Äkki kostab ühest kirstust koputus – keegi polegi välja läinud. See on Rüdigeri tädi Dorothea. Anton peidetakse nüüd Rüdigeri kirstu. Tädi tunneb küll inimese lõhna, kuid Rüdiger valetab loo kokku, nii et tädi läheb hoopis surnuaiale ringi luusima. Seekord Antonil vedas.

 

Ma ei saa Sulle ju kõiki sündmusi ära rääkida, sest lugemine muutub ju sedasi igavaks. Kuid, selles raamatus saab Anton tuttavaks ka Rüdigeri õe Annaga. Tundub, et Annale Anton meeldib ja see on vist vastastikune. Kodus on Antonil veidi keeruline olukord, sest poisi vanemad tahaksid poja uue sõbraga tuttavaks saada. Esialgu õnnestub Antonil veidi udu ajada ja külla kutsuda üks veidi vanem koolivend – Anton kinnitab, et just tema ongi see sõber, kes ennast kapis peitis, kuid veidi hiljem tuleb tõde päevavalgele, et see poiss pole mitte see, kellega vanemad tahtsid tuttavaks saada. Lõpuks tulevad külla nii Rüdiger kui ka Anna, ja uskuge mind, see saab olema üks igati koomiline ja humoorikas külaskäik.

 

Lahedad pildid on joonistanud Amelie Glienke.

 

Veidi raamatu autorist ka. Angela Sommer-Bodenburg sündis 18. detsembril 1948 Reinebkis, Saksamaal. Tema populaarseimaks tegelaskujuks ongi Väike Vampiir - selle raamatusarja esimene raamat ilmus algupäraselt juba 1979. aastal. Tänaseks on saksa keeles ilmunud juba 21 Väikese Vampiiri raamatut ja neid on tõlgitud üle 30 keelde ja müüdud üle 10 miljoni eksemplari.

Kirjanik ise kinnitab, et tema vampiir ei ole verejanuline koletis, vaid hoopis hell väike vampiir, kellel on omad hirmud ja tunded, kes aitab omakorda lastel vabaneda nende hirmudest.

Väikese Vampiiri lugusid on adapteeritud teatrisse, raadiosse, kinno ja televisiooni. Kanada-Saksa telesarja „The Little Vampire“ (13 osa) toodeti 1986. aastal, 1993 ja 1994 toodeti 13 osa ka saksa telesarja „Der kleine Vampir“,  filmiversiooni „The Little Vampire“ tegi 2000. aastal Uli Edel.  

   

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad