Loe, kuula, nuputa » Tähtpäevad

Tähtpäevad: Nelipühad ehk suvistepühad
Nelipühad ehk suvistepühad (4 juuni 2017)

 

Sellel aastal on nelipühad 4. juunil.

Suvisted kuuluvad aasta kesksete rahva- ja kirikupühade (nagu jõulud, lihavõtted ja jaanipäev) hulka. Karjasele ja teenijaile anti sel päeval vaba päev, karjasele aga ka muna või eriline karask.

Rahvakalendris on suvisted olnud oluline peo- ja naljapäev, kindlasti meeldejäävamaid aasta pühi kaselõhna ja rõõmsa meeleolu tõttu. Metsast toodi kased, millega ehiti maja, laut, kiik ja noorte kogunemispaik. Varem toodi tuppa noori kaski ja pandi toanurka vette seisma, tänapäeval piirdutakse tihti okstega. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse külatava kohaselt käisid noormehed kaskede järel ja muu hulgas jätsid meiud värava taha tütarlapsele, kes neile meeldis. Kuid kaskedel on käinud järel ka oma pere noored või isa/vanaisa lastega, nii nagu on ühiselt toodud metsast jõulukuuske. Kased kaunistasid ka tantsu- ja kiigeplatsi, mis ehiti või lausa ääristati kaskedega. Samuti viidi kased suvistepühaks kirikusse. Tuppa toodi ka õitsvaid toomingaoksi, kullerkuppe, pääsusilmi, angervaksu ja muid õitsvaid lilli. Värskete kaskede lõhn muutis püha meeldejäävaks.

Kesk- ja Lõuna-Eestis oli tavaks munade värvimine, see oli nn teine munadepüha. Munade värvimiseks kasutati peale lihavõtete ajal levinud sibulakoorte, kohvi ja munalakkide aga just kaselehti, mis andis munadele kena heleda värvi.

Põhja-Eestis algas suvistepühadega kiikumine. Nagu Lõuna-Eesti lihavõtteaegse kiigehooaja avamisel, kingiti sel puhul kiigeseppadele vöid, mune, paelu, kindaid jm.

Lõuna-Eestis langes suvistepühade ajale mitmeid erilisi meeste- ja naistepühi, näiteks pekopüha, kergotamine, paabapraasnik ja külapühade (Värska, Pankjavitsa, Vilo jm) tähistamine. Kergotatud on ka jaanipäeval ja peetripäeval.

Suvistepühade juurde kuulus laupäevane saunaskäimine, kiikumine, tantsimine, laulmine ja naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket. Noored kogunesid lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama ja juttu puhuma. Üldiselt oli see nii suur püha, et 20. sajandi alguses sai karjus endale vaba päeva ja pühadekingiks muna, erilise karaski või muud paremat.

Käidi kalmistul lahkunute haudadel, õigeusklikel oligi see oluline esivanemate mälestamise päev haudadel itkemise ja sinna toidulaua katmisega.

Rituaalse toidud

Munad, kohupiim, sõir, korbid, kaerakile.

Kiriklik tähendus

Muistset juutide lõikuspüha tähistati seitsmendal nädalal pärast lõikuse algust.

Mida teised teevad

Euroopas oli see paljudes paikades karnevalide, spordi ja pidustuste aeg. Näiteks Inglismaal oli tavaks kaunistada kirikuid haljaste okste ja kaskedega. Selline tava kadus 19. sajandil.

Oluline oli hästi riietuda. Lapsed ja noored käivad tänini sugulastele ja naabritele uusi rõivaid näitamas ja saavad selle eest veidi raha.

Tuntud olid veel kirikute korraldatud suvistekäigud: valgeis rõivais pühapäevakoolilaste protsessioonid.

Ram roasting-vankril viidi elus ehitud härg protsessiooniga paika, kus ta ohverdati, küpsetati ja söödi ühiselt ära. Tänapäeval on küpsetatakse varem tapetud härg.

Huvitav on veel nn juustu veeretamine. See on noorte võistlus ja märgib enda võidu kõrgemast mäest allaveeretamist.

18. sajandil oli tavaks valida sel päeval emand, isand ja narr, kes lõbustasid kogunenud rahvast. Isetegevustrupid etendavad näitemänge aga tänapäevalgi.

Munade ja riideribadega meiupuu püstitatakse Inglismaal, Rootsis ja mitmel pool mujal. Ka slaavlastel on kombeks ehtida kaski riideribadega.

Paabapraasnik

Naistepüha on peetud mujalgi Eestis, kuid erineva nime all. Naised käivad omapead kõrtsis või kogunevad ühiselt lõbutsema. Näiteks maarjapäeval käidi üsna üldiselt kõrtsis. Paabapraasnikule Setumaal ja jüripäeval lüpsikuid turrutama Virumaal kogunesid abielunaised. Peole lubati üksnes abielunaisi ja aasta jooksul abiellunud noorikuid, kes võeti naiste hulka vastu. Sellistel kogunemistel on tantsitud, lauldud, harrastatud maagilisi rituaale ja kombeid ning lõbutsetud üsna ülemeelikult. Peopaika sattunud mehi mõnitati mitmel viisil.

Kergotamine (kerk, kergo = pink).

Naistepidu, mille ajal ratsutati pinkidel. Kaksiratsi pingil olija tõstab pingiotsa üles ja lööb pingijalgu vastu maad, seejärel pöörati end pingil ringi ja põrutati pinki taas vastu maad. Juurde loeti palveid või loitse. Naiste kogunemine toimus pärast karja väljasaatmist. On toodud ohvreid ja tantsitud.

Pekopüha

Paul Hagu

Kevadine Peko-praasnik peeti pärast kevadkülvi, enamasti suvistepühade paiku. Selle ettevalmistamiseks viidi Peko-peremehele otri õlle valmistamiseks. Pidu peeti öösel, igast perest osalesid vaid peremees ja perenaine. Kaasa võeti leib ja muna peremehele andmiseks ning toitu enda jaoks. Praasniku algul kostitas peoperemees kogunenuid oma toitudega, seejärel siirduti teise ruumi, kus õllenõu kohal asus põlevate küünaldega ehitud Peko kuju. Nurgas asuvast õllenõust mõlemal pool piki seina asetsesid reas astjad ja leivad (iga osaliste pere jaoks), nendelgi põlesid küünlad. Paluti põlvitades, igaüks oma soovi kohaselt. Vaid Peko-papp (riituse juht) ja ta kaks abilist seisid Peko ligidal. Palvete järel tõstis Peko-papp igast anumast kapaga kolm korda õlut üles ja laskis jälle tagasi, paludes anuma omanikule ja ta perele õnnistust püha Iljaalt (Eelijalt). Palve järel hakati jooma ja sööma, korrati veel kahel korral palvet, viimati enne koitu ühiselt rahe vastu. Riitusel põlenud küünalde jäänused lisati Peko kujule.

Sügisene P.-praasnik toimus pärast viljalõikust, enamasti mihklipäeva paiku, seegi öösel. Osalesid ainult peremehed. Kaasa võeti leivakott. Peoruumi aknad suleti ning Peko-peremees tõi kahe teise mehega Peko kuju aidast viljasalvest tuppa. Ringis ümber Peko istudes, seljad Peko poole, asuti leivakottidest sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ning ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks kaitset viljale ja karjale. Järgnes uue Peko-peremehe valimine vereliisuga: mehed jooksid välja ning hakkasid üksteist takistades ja kriimustades üle aia hüppama. Kel seejuures esimesena veri välja tuli, oli eeloleval aastal Peko-peremees. Seejärel jätkus praasniku pidamine teises toas, kuhu peremees oli laua katnud. Peolt lahkuti vastu hommikut. Uus Peko-peremees võttis Peko kuju kaasa ja viis ta aastaks oma aita salve. Peko kuju hoiti ja kanti ühest kohast teise valge lina sees, mis oli keskelt vöötatud.

Kultuse hääbudes hakati praasnikke korraldama harvemini, kord aastas või isegi üle mitme aasta. Kadus erinevus kevadise ja sügisese peo kommetes, kadus ka vereliisk - seda asendas valimine küünla(leegi) alusel: Peko-peremeheks sai see, kelle poole kaldus küünal või küünlaleek. Viimane ajakirjanduses dokumenteeritud Peko-praasnik toimus 1931. a. Kultuse levik piirnes sajandivahetusel Setumaal üsnagi kitsa alaga - Mokorluga (Obinitsa ümbruse) 10 külaga. Leidub vihjeid sellele, et varem võis see olla tuntud ka Luhamaa kandi külades.

Peko

Setu viljakusjumal, rahe patroon ('räüsäpuusli'). Usuti, et ta annab sigivust põlluviljale ja karjale, toob õnne ning kaitseb loomi marutõve eest. Pekokultuse erijooneks on, et see on kollektiivne. Peko kuju kuulus kindlale perede ringile, mille piirides kuju ringi liikus ja iga aasta peremeest vahetas. Kombestiku keskpunktis olid ühised pekopühad ehk praasnikud, kus ühiselt Pekot paluti ja austati. Praasnikke oli aastas kaks.

Peko (u 0,5 m kõrgune kuju) oli vahast või puust. Setude Peko-praasnik sarnaneb vene ja mokša hõimuküünla (štatol - suguvõsa küünal) kombestikuga.

1994. aasta augustis kuulutati Obinitsas esimest korda üheks päevaks välja Seto Kuningriik ja sellest alates on igal aastal erinevas Setumaa kohas peetud kuningriigi päeva. Sel ajal on piir Eestiga sümboolselt suletud, võisteldakse parima laulja, sõira- jm meistrite aunimetuse pärast. Toimub humoorikas sõjaväeparaad, valitakse järgmiseks aastaks kuninga asemik ehk Setomaa ülemsootska.

 

BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas



« Vaata teisi